"Milline neist küll panna?", pärisin sõbrantsilt, kes kohvitassiga vannitoa poole uniselt komberdas.
"Ära avalda üldse! Nad tapavad su ära või kisuvad lõhki!", manitses ta selja tagant vargsi kirjatükki piieldes.
"Ära seda vähemalt täna tee!"
"Miks?"
"Emadepäev on ju!"
Ai pagan! Kuidas ma selle küll ära unustasin ja loomulikult jääb see üllitis sobivamat aega ootama. Aga nii kipub minema kui enda mampsel pilvepiiril hõljub. Eilsel tütretütre ristimisel olin emadest, nii noortest, vanadest kui väga vanadest sõna otseses mõttes ümber piiratud. Ometigi ei toonud see Emadepäeva meelde.
"Kallid emmed! Soovin teile head Emadepäeva!", on ilus ajakirjanduslik loosung, millega vähemalt sotsiaalmeedias justkui näitaksin oma hoolimist ja lugupidamist ning kõik naised õhkaksid vaimustunult.
"Issand kui tore mees", ja laike muudkui tuleks.
"Kallis Cathy! Tere tulemast emmede sekka! Ma armastan sind nii väga!", oleks teine klišee, millega avalikult eelkõige enda aktsaid tõsta, aga ma ei tee seda, sest vastselt emaks saanud Cathyle sai eile kõik palju ausamalt öeldud ning ta teab seda ka ilma Facebookita, et olen alati tema ja ta laste jaoks olemas.
Seega ei räägi ma üldist viisakat tühja loba vaid peatun neil emadel, keda pean enda perre kuuluvaks ning kes on mu olemust väga otseselt kujundanud.
Vägevamatest vägevam – vanavanaema Liisu
Vaga ja usklik naine, kes pärast abikaasa hukkamist tsaari sandarmite poolt Jumalale selja keeras ning kaude selle kõigega tahtmatult ka meie suguvõsa suhtumist Kõigevägevamasse muutis. Pärast talu konfiskeerimist asetas oma surnud kaasa reele, väiksemad lapsed tõstis tema kõrvale. Suuremad, nende seas minu kuueaastane vanaisa tatsasid lumes vapralt selles kurvas rongkäigus talvisesse öösse, teadmata kuhu minna ja kuidas tulevikus hakkama saada.
Hakkama vapper naine sai ja kasvatas kõik suureks. Ei vingunud ega oodanud almusi ei riigilt ega tuttavatelt, võhivõõrastest rääkimata. Ta oleks pigem häbist surnud kui täna nii levinud appipalve kuskile postitanud oleks!
Seega ei räägi ma üldist viisakat tühja loba vaid peatun neil emadel, keda pean enda perre kuuluvaks ning kes on mu olemust väga otseselt kujundanud.
Vaga ja usklik naine, kes pärast abikaasa hukkamist tsaari sandarmite poolt Jumalale selja keeras ning kaude selle kõigega tahtmatult ka meie suguvõsa suhtumist Kõigevägevamasse muutis. Pärast talu konfiskeerimist asetas oma surnud kaasa reele, väiksemad lapsed tõstis tema kõrvale. Suuremad, nende seas minu kuueaastane vanaisa tatsasid lumes vapralt selles kurvas rongkäigus talvisesse öösse, teadmata kuhu minna ja kuidas tulevikus hakkama saada.
Hakkama vapper naine sai ja kasvatas kõik suureks. Ei vingunud ega oodanud almusi ei riigilt ega tuttavatelt, võhivõõrastest rääkimata. Ta oleks pigem häbist surnud kui täna nii levinud appipalve kuskile postitanud oleks!
Oli toeks ka järgmistele põlvedele ja ta lahkuski siit ilmast tegelikult üks lastelastelastest kaisus tudumas. Õnneks ei jaganud põnn sellest ööd ega mütsi. Väga väikest kasvu habras ja õrn kuid ometigi väga suur ja võimas naine, kelle nimi kõnetab ja innustab mind ka aastakümnete tagant, vaatamata sellele, et ma isegi ei mäleta ega vist näinudki teda.
Vanaema Leontine-Wilhelmine ehk Vainu memm
Kuus last sünnitanud ja viimasest tütretirtsust, Leili nimeks, kohe esimesel päeval ilma jäänud. Teda pidas kalliks, leinas ja armastas kuni surmatunnini.
Kuus last sünnitanud ja viimasest tütretirtsust, Leili nimeks, kohe esimesel päeval ilma jäänud. Teda pidas kalliks, leinas ja armastas kuni surmatunnini.
Vaga ja Jumalakartlik naine, kes kirikulaule ümisedes köögis toimetas. Memme tavalise hommikusöögi praetud kartulite, muna ja peekonite või pannkookide kõrval on kõik tänased tippkokad andetud käpardid. Kui mainida veel klimbisuppi ja kodus küpsetatud leibu-saiu, on oma pead sunnitud langetama ka taevased leemekulbi liigutajad.
Armastas Jumalat, oma meest ja lapsi. Tingimusteta. Mäletan teda tunde istumas Papa kirstu kõrval Vainu talu „külmas toas“ tühi pilk ainiti kaugusesse suunatud.
„Memm, ära muretse, poisid mühisevad nagu mets su ümber ja ei lase miskit halba sündida!“, ütles üks sugulastest peiemajas.
„Memm, ära muretse, poisid mühisevad nagu mets su ümber ja ei lase miskit halba sündida!“, ütles üks sugulastest peiemajas.
Vaatasin seda väikest paksukest, kelle ümber olime koos onu- ja tädipoegadega ringis seismas. Nii habras, nii õrn, nii väike ja nii kuradi kurb. Tahtsin ta sülle võtta ja enda sisse pigistada.
Kümme aastat või vähe pealegi läks ka memm. Vainu pere lagunes, sest kooshoidjat enam polnud ja tekkisid uued memmekesed ja papakesed, kelle ümber omakorda juba nende lapsed koondusid. Naljakas, aga vaatamata välimisele sarnasusele ja huumorimeelele olen ka mina täna juba omaette PAPA. Aeg ikka lendab .....
Ema Linda Kolmel kohal tööl käimas ja öösel salaja nutmas, sest raske oli. Komme joonlauaga poolitamas, et vennaga mõlemad võrdse osa saaksime.
Ei ta kurtnud ega hädaldanud, kirumisest rääkimata. Pärast isa surma oleks võinud ju uuesti mehele minna, aga ei tahtnud võõrast meest lapsi kamandama. Abiellus päras seda kui suureks saime. Oleks võinud varem.
Ülekõige vihkas valetamist, alkoholi ja vägivalda. Ei ta kirunud ega hädaldanud, sest ta isegi ju samade mõttemallide järgi üles kasvatatud. 1980 auto alla jäänud ja surmale määratud. Ometigi ei surnud, sest meie oleksime ripakile jäänud. Mo oma poeg kasvas minu juures ja ilmselt pool vaevast võttis ema enda kanda. Ilma oleks ikka väga-väga raske olnud ja sestap mõistan silbilise täpsusega, mida tähendab üksikvanemaks olemine ning kes seda on ja kes mitte! Mina ei olnud, kuigi igasugu ametlikke kriteeriume kasutades oleksin vägagi kvalifitseerunud. Kahjuks paljud kisakõrid ja hädapätakad ainult mõnitavad oma halaga üksivanemaid. Minu arvamus, mitte absoluutne tõde.
Ülekõige vihkas valetamist, alkoholi ja vägivalda. Ei ta kirunud ega hädaldanud, sest ta isegi ju samade mõttemallide järgi üles kasvatatud. 1980 auto alla jäänud ja surmale määratud. Ometigi ei surnud, sest meie oleksime ripakile jäänud. Mo oma poeg kasvas minu juures ja ilmselt pool vaevast võttis ema enda kanda. Ilma oleks ikka väga-väga raske olnud ja sestap mõistan silbilise täpsusega, mida tähendab üksikvanemaks olemine ning kes seda on ja kes mitte! Mina ei olnud, kuigi igasugu ametlikke kriteeriume kasutades oleksin vägagi kvalifitseerunud. Kahjuks paljud kisakõrid ja hädapätakad ainult mõnitavad oma halaga üksivanemaid. Minu arvamus, mitte absoluutne tõde.
Alati oli olemas nii heas kui halvas jukerdava südame ja raskuste kiuste. Mõni raskus on aga liiast ja oma lapse matmine murdis näiteks ka tema. Olin tige ja karjusin korra nuttes:
„Keri kuradile! Aare suri ära ja nüüd pole mõtet enam elada! Ega sul pole ju rohkem lapsi ega lapselapsi, kelle nimel olemas olla!“
Mul polnud õigust nii öelda, sest mul pole õrna aimu, mida päriselt tähendab oma lapse matmine. Hiljem kahetsesin seda plahvatust väga, aga see vahejuhtum tõi ka ema poolteist aastat kestnud leinast justkui välja:
„Anna andeks! Ma olen nüüd nagu raudnael püsti! Küll sa näed!“
„Keri kuradile! Aare suri ära ja nüüd pole mõtet enam elada! Ega sul pole ju rohkem lapsi ega lapselapsi, kelle nimel olemas olla!“
Mul polnud õigust nii öelda, sest mul pole õrna aimu, mida päriselt tähendab oma lapse matmine. Hiljem kahetsesin seda plahvatust väga, aga see vahejuhtum tõi ka ema poolteist aastat kestnud leinast justkui välja:
„Anna andeks! Ma olen nüüd nagu raudnael püsti! Küll sa näed!“
Ei ta olnud, sest tervis oli juba nii nõrk, et ei aidanud arstide juurde vedamine ega ka palvetamine. Matsin ja panin urni venna tuhaga kaasa. Olin üsna mitu aastat tige ja vihane. Võtsin napsu ka, sest ainult nii sain omadega hakkama. Päevas kõndisin oma 30 kilomeetrit ja tegelikult kadusin sel ajal ka oma laste elust. Elu suurim kaotus ja raskeim periood, mille kõrval on kogu nn „naisepeksulooga“ kaasnev ülekohus, alandus, viha, põlastus ja häbi nagu kärbsesitt aknal .......
Elus on kõik seotud ja üht küsimust on minult ikka vahest harva ääriveeri päritud:
Elus on kõik seotud ja üht küsimust on minult ikka vahest harva ääriveeri päritud:
„Miks sul nii palju lapsi erinevate naistega on?“
Nüüd jõuamegi eelmise lõigu juurde sujuvalt tagasi ja pärast venna surma polnud enam "minu ega meiet" vaid moodustus üks paganama pirakas perekond.
Võibolla tegin natuke oma lastele liiga, aga nad olid juba venna põnnidega võrreldes suured ning kõik möödus üsna valutult. Vähemalt minu arust.
Kes on kes pole avalikkuse asi ja isegi DNA–analüüs ei teeks meil vahet kui just venna omaga kõrvutada ei saa. See polegi tegelikult oluline, sest ma kohtlen kõiki ühtemoodi ja tähtis on pigem arusaamine, et omasid ei jäeta kunagi maha. Vanavanaema Liisut aitasid sugulased ja tema vanemad. Minu ema aitasid suurem määral tema omad, mina sain abi enda emalt ja ka ise olen püüdnud samamoodi käituda.
Nüüd jõuamegi eelmise lõigu juurde sujuvalt tagasi ja pärast venna surma polnud enam "minu ega meiet" vaid moodustus üks paganama pirakas perekond.
Võibolla tegin natuke oma lastele liiga, aga nad olid juba venna põnnidega võrreldes suured ning kõik möödus üsna valutult. Vähemalt minu arust.
Kes on kes pole avalikkuse asi ja isegi DNA–analüüs ei teeks meil vahet kui just venna omaga kõrvutada ei saa. See polegi tegelikult oluline, sest ma kohtlen kõiki ühtemoodi ja tähtis on pigem arusaamine, et omasid ei jäeta kunagi maha. Vanavanaema Liisut aitasid sugulased ja tema vanemad. Minu ema aitasid suurem määral tema omad, mina sain abi enda emalt ja ka ise olen püüdnud samamoodi käituda.
„Nad kasvasid kuidagi iseenesest ja märkamatult! Mulle ei jõua kuidagi veel kohale, et minu lapsel on ka endal juba laps.
Uskumatu, aga kuidagi me nad üles kasvatasime ja nüüd saavad nad juba ise hakkama! Täitsa uskumatu, alles nad oli väikesed ja probleeme oli palju, aga ma mäleta neid üldse!“, ütles eilsetel ristsetel verivärske vanaema Külliki.
„Imelugu jah, aga sa oled kuidagi üleöö vanemaks muutunud! Sügavamad kortsud, luude hõrenemist on kõrvaga kuulda. Mehed vananevad ikka väärikamalt VANAEMA!“
„Ole vait vanaisa! Mine vaata ennast peeglist!“
„Kuule Külliki, ma siin arvutasin praegast, et hea õnne kõrval me näeme isegi selle tillukese tita lapsed ära! Kui ta näiteks kahekümne kaheselt sünnitaks, siis me oleme ainult seitsekümneviiesed. Oi ma ei taha näha milline õel vanamutt sa siis välja näed! Vanavanaema, rõhk sõnal vana!“
„Imelugu jah, aga sa oled kuidagi üleöö vanemaks muutunud! Sügavamad kortsud, luude hõrenemist on kõrvaga kuulda. Mehed vananevad ikka väärikamalt VANAEMA!“
„Ole vait vanaisa! Mine vaata ennast peeglist!“
„Kuule Külliki, ma siin arvutasin praegast, et hea õnne kõrval me näeme isegi selle tillukese tita lapsed ära! Kui ta näiteks kahekümne kaheselt sünnitaks, siis me oleme ainult seitsekümneviiesed. Oi ma ei taha näha milline õel vanamutt sa siis välja näed! Vanavanaema, rõhk sõnal vana!“
„Ole parem lihtsalt vait!“
Olen näinud oma elu jooksul emasid, kellele tahaks näkku sülitada ja täiest kõrist röökida:
"Sa oled halvim, mis su lapse elus juhtuda sai! Ega keppimine ja sünnitamine sind automaatselt veel EMAKS tee! Vähemalt isade puhul ju sarnast väljendit kasutatakse!"
Olen näinud aga väga-väga palju emmesid nii lähemalt kui kaugelt, kelle ees tahaks maha visata ja nende jalgele suud anda. Nendele viimastele soovingi Head emadepäeva ja mõistan täielikult, mida laste kasvatamine tähendab. Ometigi jagage seda koormat rohkem meestega, sest väga paljud mehed tahavad ISAD selle sõna otseses tähenduses olla.
"Sheerimine on ju tänapäeval popp ning lisaks sellele, et täna veel ilma meesteta emaks ei saada, siis tegelikult armastavad ka mehed teie ühiseid lapsi täpselt sama palju nagu te isegi.
Selle kõige mõistmist, egoismi alla surumist, rahu hinge ja jätkuvalt palju armastust ning kannatust oma kallite, samas teinekord hulluks ajavate laste vastu", ma teile soovingi. "Head Emadepäeva!"
