11 mai 2019

"Lapselaps number 5 sai nime"

"Miks ta nii kaua magab? On see ikka okey või?", sügan kukalt kui tuttuut ilmakodanikku süles hoian.

Justkui sellest aru saades teeb "väike elus asi" silmad lahti ja takseerib ümbrust. Ajab aga käekesed laiali ja ringutab. Siis haigutab sügavalt-sügavalt suuga matsutades märku andes, et kõht on tühi.

"Emme süüa!"

"Ära minu otsa vaata! Mul on rindade ja piimaga väheke kitsas käes!"


Need tillukesed inimlapsed on ikka õrnad ja armetud küll. Kohe nii õrnad, et ei julge teisi isegi süles mitte hoida. Isana olin kuidagi julgem, aga vist mitte eriti.

"Halloo naised! Võtke ta ära! Lapsel parem ja mul rahulikum!"

Aeg lendab ja nii tillukestest inimestest hoian ma hea meelega eemale. Hiljem korvan selle topelt ja kujutan juba ette Cathyt pead kinni hoidmas karjatamas, et vanaisa juttu ei tohi kuulata, sest enamasti sealt suust miskit tarka ei tule. Küllap on tal meeles, sest tema enese emme pidi niimoodi pidevalt hüüdma. Lõbus oli ja küllap saab ka tulevikus olema.

Nimi pandi maimukesele meelega selline, et mind hulluks ajada. Ma valisin kolmest nimest ühe välja ja Mari jääb meelde küll. Mälu on aga vilets tõesti, sest mu arust peaks pooleteist nädalased juba ise potil käima. Minu omad küll käisid! Vähemalt ise käisin kohe kindlasti! Seda mäletan täpselt!

Maailm sai juurde tillukese tita ja verivärske emme-issi. Nelja lugupeetud daami võib edaspidi kutsuda vanaemadeks või lausa vanavanaemadeks. Soome riik sai juurde veel ühe uhke vanaisa ning mulle sedapuhku tiitlit ei jagunudki, sest vanaisa olen juba niigi.

"Maailm on hukas ja kuidas nad küll selles aina segasemaks muutuval planeedil hakkama saavad ja ellu jäävad?", on minu tänane kõige suurem mure.

Küllap saavad ja mõtlevad miskit välja, sest maailm oli hukas juba ka 1000, 5000 ja 10000 aastat tagasi. Nad lihtsalt peavad. Valikut ju pole, sest ega seesamust "elu imekinki" saa niisama raisku lasta minna!