Olgu nende vanasõnadega nagu on, aga oluline on alati TÕDE. Kuidas mäletatakse Elisabeth Bathoryt? Teda mäletatakse "Verise krahvinnana", kes tappis kuskil 600 neiut ja kümbles nende veres, et säilitada oma noorust.
Seda sajandeid ringelnud müüti on raske ümber lükata, vaatamata sellele, et kogu tunnismaterjal ja protsess ise olid tänapäeva mõistes sulaselge pask. Kui veidi süübida teemasse, siis ajaloo suurimaks naissarimõrvariks tembeldatud daam võis olla hoopiski õnnistegija, kes üritas haigeid ravida.
Meetodid olid tol ajal lihtsalt julmemad, aga taoline süüdistus võib tabada täna ka igat kirurgi, kelle igati õilsale tegevusele peaks juhuslik tegelane väljaspool operatsioonisaali peale sattuma. Oma osa mängis toona taas ka poliitika, sest Ungari rikkama provva vara jagati koheselt laiali.
Üheselt on süüdi mõistetud ka Tähetorni tänavas oma perenaise "maha murdnud" ja surnuks purenud koer. See on tegelikult juba vana lugu, aga olen unustanud rääkida versioonist, mis mu ajakirjandusele antud intekatest välja jäi.
"Pask-pask-pask, talumatu amatöörlus ja pealiskaudsus kuubis!", vastan sellele mina ja rääkisin seda ka Feliks Unduskile "Seitsmestest uudistest", kes minuga antud teemal inteka tegi.
"Hüsteeriat ja viha koerte vastu tekitati omajagu, aga tahaksin selle koera hea nime eest seista. Tol hetkel ei teadnud ma rohkem kui sa enne intervjuud mulle rääkisid, aga nüüd tean ja kutsa pole ilmselt vähimalgi määral süüdi."
"Loomulikult teeme uue loo, aga ära seda siis teistele anna!"
Nii me Feliksiga veebruaris kokku leppisime, aga sinna see jäi, sest kohe kuidagi ei tahtnud äsja ema ja vanaema kaotanud pere uksele koputada. Nüüd võib aga ka sel teemal delikaatselt rääkida kuid mul pole vähimatki õigust ega tahtmist üksikasjalikku lahkamisaruannet ilmarahvaga jagada. Üks on selge - meedia valetas ja eakas proua ei surnud koera tekitatud vigastustesse! See on ümberlükkamatu fakt! Saan aru küll, et meedia võttis aluseks pollarite pressika, mida avaldati fakti pähe ja hiljem lugu kui "mitteoluline loomakas" unustati, et see taas esile tõsta kui mõni kutsa peaks kunagi kedagist hammustama.
Lars ei puutu antud juhul asjasse. Mõistagi võis pealtnägijaile jääda teine mulje ja ka hoovi sisenenud politseinike vastu oli ta agressiivne, aga milline koer poleks kui näeb enda abitu perenaise poole jooksmas võhivõõraste inimeste armaadat?", seletas perepoeg Andrus.
Kõik ei pruugi alati nii must ja valge olla nagu üritatakse väita. ÕIGLUS eelkõige ja seda väärivad ka loomad ning mõrtsukkoeraks tembeldatud Lars. Kaua aega oli hingel, aga nüüd on ka see võlg tasutud. Kuidas Larsil ja perel täna läheb? Eks sellest saate varsti teada, sest juba poole tunni pärast lähen neile külla ning siis teen äkki juba kinupilti ka kui võimalik. Tänan lugemast ja mõelge ikka kaasa - kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja kõik pole ka sitt, mis haiseb!
Viiu Rebase foto: Orienteerumisklubi Orion
