09 detsember 2018

"Inimlik traagika puudutab ka loomi - Vespa kohaneb perenaise kaotuse ja uue koduga"

Aeg lendab ja täna saab kaks aastat sellest kui Vespaks ristitud imetore kutsa Jõelähtmel auto alla jäi

Lugu liigutas paljusid inimesi ja Vespa sai elule tagasi aidatud. Ta esimene käpp tööle ei hakanudki ja aasta hiljem tuli see amputeerida.

Vespa ise sellest puudust ei tundnud ja tema uue perenaise Piret Audse sõnul oli ta ka kolmel käpal maailma kiireim koer. Kõik tundus ilus kuniks ca paar kuud tagasi anti mulle varahommikul teada kurba uudist:



"Heiki! Suur mure! Piret suri täna öösel ära!  Ta oli vaid 45-aastane. Vespale on vaja vist uus kodu leida! Räägime hiljem, ma olen šokis ja kurb ning ei suuda praegu rohkem rääkida ......."

"Mida kuradit? Pole võimalik! See pole lihtsalt võimalik!"

Oi Piret-Piret! Tervis sul jukerdas küll, aga pidid sa siis nii vara minema? Piret Audsega me mürasime loomakaitserindel juba üle kümne aasta tagasi ja tegime mehetegusid. Siis ta aga avalikkuse eest kadus ja kolis pärapõrgusse peitu. 

Põhjus lihtne - närvid ei pidanud netis kurjust pritsivate tigedate inimeste rünnakutule ja kirumisele vastu. Loomad jäid ühest südamlikust abistajast ilma. Seda tühimikku loomulikult netisitapead ei täitnud ja ega see neid tegelikult huvitagi!

Vähehaaval Piret loomulikult loomi aitas ja nii ma ei imestanudki eriti kui ta mulle kõllas ja Vespale kodu pakkus. Oli ka viimane aeg, sest perekond Merimade juurde Vespa rohkem jääda ei saanud ning keegi teine vigasele kutsale ei halastanud.

Kui Soome telekas hiljuti Treppoja kutsikatehasest juttu tehti, siis lajatas mingi mulle täiesti võõras meessoost ahv kommentaariumis, et ehime end võõraste sulgedega kuna nende kutsadega tegeles ju hoopis teine organisatsioon.

See võis ju nii olla, aga tegelesid ikka ju gängi inimesed, kes täna enam sinna teise organisatsiooni ei kuulu. Või äkki polnud tegemist ka selle teise organisatsiooniga vaid hoopis kolmandaga, sest enne kuulusime ju kõik sinna? Põhimõtteliselt võiks ju hoopis mainida, et Treppoja keissi lahendasid tegelikult Eestimaa Rohelised, Kana2, TV3 või hoopis kunagine Tallinna Kalinini rajooni spordikool, sest sinnagi on kuulutud ...

Loomapäästegäng tegeleb omaette ja võttis vastutuse kõikide tol ajal päästetud lemmikute eest kaasa. Kas te arvate, et see teine organisatsioon teab neist midagi või? Loomulikult ei tea ja see puudutab nii Treppaoja kasvandikke, memmedele-taatidele jagatud koeri ja loomulikult Vespat ning tema saatusekaaslasi. Ei usu? Aga küsige sellelt teiselt organisatsioonilt siis kus need loomad kõik on ja mis elu kelle juures elavad?

Jamad Vespa ümber ei piirdu aga vaid kaotusvalu ja stressiga. Mäletatavasti elas rahvas Vespale tohtutult kaasa ja annetusi kogunes üle kümne tonni kui mälu mind ei peta. Arvet Billy loomakliinikust aga ei tulnud ega tulnud. Arvasime, et perekond Merimad maksid selle ära, sest Karme Reiljani sõnul olla suure südamega inimesed nii varemgi teinud.

Pärast teisest organisatsioonist lahkumist palusin kõigil koostööpartneritel üle vaadata, et võlgasid ripakil pole. Siis selguski, et Billy kliinik oli unustanud arve saata. Tänaseks on imehead tööd teinud ja Vespa jalule aidanud dr.Tralman kahandanud arvet pea poole võrra, aga on ikkagi sunnitud MTÜ käest oma enda raha lunima nagu viimane kerjus.

"See on nii vana asi ja me sellega enam ei tegele! Las Valner maksab kui tahab. Tema ju ütles, et arve on makstud!"

Ei ma maksa midagi teie arveid ja saate aega täpselt ühe nädala see võlg kliiniku ees ära klattida! Vastasel juhul hakkan paugutama ja nii avalikult kui võimalik! Andke vaid põhjust! Ma muidugi vabandan kui see on praeguseks hetkeks juba tehtud!

"Kirjuta Piretile kena järelhüüd! Ta aitas ju kümneid ja kümneid loomi mingit tänu või tasu lootmata! Te olite ju head sõbrad ka!", palus me ühine ajakirjanikust semu. "Mul endal on nii raske seda teha!"

Ja on mulgi nii raske seda teha! Ei taha kohe ja sulg ei jookse. Ma ei taha leppida, et üks üsnagi noor hea inimene jälle siin Eesti nimelises "tigedate tagakirujate paradiisis" vähem on.

Küll ma kunagi end kokku võtan, aga andke mulle veidike veel aega. Küll ma siis kirjutan Piretist. Ja küll ma kirjutan ka Vespast, kelle pärast te muretsema ei pea - meie gäng ei jäta kunagi omi semusid hätta ega unusta neid ka sellisel raskel ajal ära kui härra Surm vikatiga niitma kukub .......

Puhka rahus sõbrake! Su tütarde eest hoolitseda pole mu võimuses, aga uks on alati avatud kui nad vaid vajama peaksid. Vespa pärast ära samuti muretse. Seda tead sa vast niigi ......