"Mis toimub? Pääsupesa pääsuralli keerleb täna täistuuridel"

Kindlasti olete märganud, et on olemas sellised kohad nagu Pääsupesa lasteaed, Räägupesa burgeputka või mingi muu linnupesa nimeline kohake. 

Ärge uskuge neid, sest see on labane reklaamitrikk ning neil kohtadel pole linnupesadega midagi ühist! Fakt!

Aga vat mina elan Pääsupesas küll. Linnulaul on hommikust õhtuni ilma rahata käes ning metsa pole vaja minnagi! 

Arvan, et üks ja sama linnupaar käib mu juures juba jupp aega. Täitsa julged on, aga mida neil ka karta - nemad ei tee mulle ega mina ka neile viga. Alul oli mu elevus üksjagu suurem, aga tänaseks on saanud sellest üsna igapäevane rutiin. Umbes samasugune nagu maja taga siuglev rästik, kelle lihtsalt jalaga eemale lükkad ja lesta tõmmata soovitad. Vaieldamatult on see ilmatuma tore ka kui nad jälle hirmsa kisaga tulevad. Pai pole neile teinud ja ei tee ka, sest metsaasukatel on seda pai täpselt sama palju vaja nagu meile suguhaigust!

Täna on aga mingi eriti hull päev, sest täielik pääsuralli käib varahommikust saati. Paar korda tegid nad isegi nii, et lendasid teise korruse rõduuksest sisse, siis trepist alla ja välisuksest õue. Kaks korda jutti tegid sellise ringi, aga küllap see oli ikkagi juhus. Tont seda teab, mis neile täna nii palju rõõmu teeb?

Need kaks tüüpi on vist veidi teistmoodi küll. Näiteks kui niidan, siis üks tiirutab vahest üsna pea kõrval. Teinekord aga laskub pesunöörile või toolile sel ajal kui terrassil suitsu kimun. Imelik, väga imelik!

Muide, mul on üks imetabane pääsukese lugu veel rääkida. Kuskil kümme-viisteist aastat tagasi olin sõbrantsiga mandril asuval vanavanemate kodus ja õhtul tiirutas meie läheduses järjepidevalt üks pääsulind. Kui pühapäeval linna hakkasime sõitma, siis lendas ta juhi akna kõrval oma kilomeeter või rohkemgi kaasa. Sõbrants kiljatas vaimustunult:

"Näe, ta tahab justkui öelda, et ärge minge ära ja jääge ikka seltsiks!"

"Küllap tuli lihtsalt head aega ütlema ja saadab meid teele", ühmasin vastu.

Tore lugu ja meelde see jäi. Loomulikult pean nüüd linnupesa akende ees kardinaid hoidma, et nad vastu klaasi end sodiks või uimaseks ei põrutaks. Samuti on vaja võib-olla veidikene rohkem koristada, sest nad jätavad üht-teist ikka maha ja ka iga kord ää minnes tuleb kontrollida, et linnud lõksu ei jääks, aga see on tühiasi selle rõõmu ja toreduse kõrval. Annaks Jummel, et sookured tuppa ei tahaks tulla! Need liiguvad ka päev-päevalt elamisele aina lähemale ja siis oleks ikka jama küll!