"Minu nimi oli Bella!"

Tere, minu nimi oli Bella ja ma olin kolme kuune. Ma elasin Pärnumaal koos oma peremehe ja tema isaga. Kui peremees välismaale sõitis, kutsus ta isa oma joomakaaslase, naaberkülast pärit jahimehe eelmise kuu lõpus külla.

Mind kutsuti mängima ja ma läksin, sest mida ma oma kodus ikka kartma peaksin? Valesti tegin, sest nii kui ma vanameeste juurde jõudsin, suunati toru minu poole ja kõlas vali pauk.

See jahimees laskis 10 aastat tagasi maha ka peremehe eelmise koera Dandy, aga seda ma ei peaks teadma, sest polnud veel sündinud. Sama jahimees riidles pärast minu tapmist peremehega, et ta on vastutustundetu, et mind üldse võttis ja tema peab nüüd seda sitta klaarima! Ka seda ma ei peaks tegelikult teadma, sest olin selleks ajaks juba surnud ....

JAHIMEHED! Viskuge nüüd taas kaevikutesse ja hakake "omasid" kaitsma nagu teil kombeks! Aga millega seda ametivenda siis õigustada? Ma aitan teid:

• Ei ole lasknud ja tõestage! Hiljem andke jahiseltsi poolt mind kohtusse laimamise pärast!
• Koer oli ohtlik ja vapra küti elu ohus. Puhas enesekaitse ja see läheb kohtus läbi küll, sest ka üks kassipoja vigaseks peksnud ürgisane viitas sellele ning sai õigust.
• Praeguse hunditapmiskampaania raames saate lõdvalt väita ka, et tegu oli hundiga!

Kohtumiseni kohtus jahimees, vabandust püssiga tolgus ja julm mölakas "J.O" 

"Oi ma tahaksin sinusugustega metsas kohtuda - sul on püss ja mul on püstol. Minu elu on ohus ja ma pole metskits, keda te kümnekesi optiliste sihikutega taga ajate ....."