"Karjamõisa tapamaja juhtum pole kaugeltki erandlik!"

Ka parema tahtmise juures ei jõua kõigel loomadega seonduval silma peal hoida ja eriti välisilmas toimuv jätab mind suhteliselt külmaks, sest koduseid loomade väärkohtlemis juhtumeid on üle mõistuse palju ja vajavad lahendamist. 

Karjamõisa tapamajas toimuv ajas südame pahaks paljudel inimestel. Tänu Ukrainast pärit  odavama tööjõu vastu väljavahetamisele avas lihunikuna seal leiba teeninud mees lõpuks suu. Meie riik on nii väike, et kõik tunnevad kõiki. Ka antud härraga olime varasemalt juba kokku puutunud kuid kümne küünega tööst kinni hoides, ta oma suud ei paotanud.

"Kui te vaid teaksite, mida nad seal tapamajas loomadega teevad? Ma veel ei räägi, aga kunagi avaldan teile kui loomakaitsjatele kogu tõe!", lubas ta paar aastat tagasi. 

Pinda me ei käinud ja ootasime kannatlikult kuniks see aeg siis saabuski. Näikse, et toiuduainetööstuses toimuv on sama suure saladuskatte all nagu riigikaitsega seonduv, sest loomasõprade maskide taha peituvad ärikad teevad kõik tõe varjamiseks. Huvitav küll miks? Kuigi vastust sellele küsimusele peaksid kõik tarbijad valjuhäälselt nõudma, siis avalikkuse huvi on siiski üsna napp. Küllap suletakse silmad ja ei taheta teada - kuradile need tapaloomad!

Mitte ainult Maarjamaal! Fideelia-Signe Roots saatis mulle lingid paar aastat tagasi ühes Prantsusmaa tapamajas toimunust. Suurimad tänud talle, sest ma polnud neid tõesti näinud. 

Miks ma sellest nüüd juttu teen? Aga sellepärast, et puust ja punaselt ette näidata erinevate riikide reageeringuid. Meeldib meile see või mitte, aga ühiskonnad on erinevatel arengutasemetel ja prantslaste vaimse tasemeni jõudmiseks on meil veel üsna pikk maa käia.

Kõiki seadusi eirates tehtud videod põhjustasid Prantsusmaal skandaali ja asi jõudis isegi parlamenti. Kuidas reageeris riik? Kõik tapamajad kontrolliti üle ja parlament tegi ettepaneku, et loomapiinamise vältimiseks tuleb tapamajadesse paigaldada valvekaamerad. 

Pagan küll ja see on mõru pill minu enda jaoks, sest tegin samasuguse ettepaneku meie Veterinaar- ja Toiduametile ning olin veendunud, et taolist algatust pole maailm veel näinud! Häbi mulle! Loomakaitsjana võiks ikka kursis olla, mida arenenud riikides tehakse.

Ja nüüd võrdluseks end arenenud riigiks pidava Eesti ametnike seisukoht. 

„Kahjuks tuleb meil peaaegu iganädalaselt tegeleda loomade väärkohtlemise juhtumitega,“ sõnas veterinaar- ja toiduameti (VTA) loomakaiste büroo juhataja Tarmo Serva. 

„Meie igapäevatööks on ka loomade heaolualane järelevalve tapamajades. Selle käigus puutume kahjuks kokku ka olukordadega, mis ei ole kindlasti laiemale avalikkusele eksponeerimiseks sobilikud. 

Selliste telekaadrite ja fotode näitamist oleme igati vältinud ega kiida heaks ka kõnealuste piltide avaldamist ajakirjanduses.“

Kuigi kaks tühist ettekirjutist tehti, siis piltidel nähtud surnud loomade vedelemisele tähelepanu ei pööratud. Ka sellele mitte, et antud tapamaja ei suuda vastu võtta üheaegselt palju loomi. Olgu mainitud, et kontrolli hetkel oli tapamajas viis või kuus veist. Endise lihuniku sõnul pole aga sellise koguse juures kunagi probleeme olnud ja asi läheb sadistlikult rõvedaks ikka siis kui korraga tuuakse üle kümne looma.

Põhimõtteliselt mõisteti hukka vaid fotomaterjali avaldamine ja sarjati endist töölist, kes suu lahti tegi. Veider suhtumine! Eks ole?

Miks Eesti riigi ja Prantsumaa käitumine nii erinev on? Kas Eesti poliitikud on hõivatud sedavõrd omavahel kaklemisega, et neil lihtsalt polnud aega sõna võtta või neid loomade kannatused ei huvita? Kas süüdi on ühiskondade erinev arengutase või üleliia tillukeses Eestis pole üleüldse võimalik kontrollida loomade heaolu, sest absoluutne enamus loomaarste ja vastavaid ametnikke on ju kooliõed ja -vennad ning kolleegile pole ju ilus kõrri karata? Muide, ka Karjaküla tapamaja boss on "epakas" ehk loomaarst. 

Mõelge nende küsimuste üle, olge nii kenad! Mina tänan!