Martin pole kuulu järgi elu sees õiget koeraelu elanudki, sest peremees oli liialt ametis viina viskamisega. Maakeeli tähendab see viletsamat ninaesist ja seda, et õue või siis tuppa tagasi, lasti koera väga suvalistel aegadel.
Nüüd läks olukord aga eriti hulluks, sest Martini peremees otsustas kinnimajja minna ja seda lausa kolmeks aastaks. Ju ta kellegi maha koksas, sest taolise ulakuse eest tänapäeval umbes nii palju antakse.
Paraku koer jäi üksi koju ja tema eest pidi hoolitsema omaniku õde. Martin vaeseke kraapis, ulgus ja haukus, aga majaelanikud olid sellega harjunud ning ei pööranud tähelepanu. Trall käis nii päeval kui öösel. Koerakesele hakkas kaasa tundma hiljuti sinna kolinud Nele Ehtla, kes kirjutas mullegi murekirja:
Paraku koer jäi üksi koju ja tema eest pidi hoolitsema omaniku õde. Martin vaeseke kraapis, ulgus ja haukus, aga majaelanikud olid sellega harjunud ning ei pööranud tähelepanu. Trall käis nii päeval kui öösel. Koerakesele hakkas kaasa tundma hiljuti sinna kolinud Nele Ehtla, kes kirjutas mullegi murekirja:
Omaniku õde või tütar elab vist kõrvalmajas ja ta lasi koera päevas kasvõi korraks välja. See tähendab, et koer visati üle ukse õue ja viie minuti pärast pressis ta end koridori tagasi ning jalutuskäik oligi läbi. Enam teda õue ei lasta, kuigi see nn hooldaja käib majast mööda. Vähemalt mina pole märganud, et ta seda rohkem teeks.
Koer on olnud juba mitmeid kuid üksi tühjas korteris. Haugub pidevalt ja ma isegi ei tea seda kas tal süüa on. Kirjutan sellepärast siia, et ma tõesti ei oska kuhugile mujale kirjutada. Süda lihtsalt ei lase elada kui see kutsu abi ei saa. Selline tunne on, et see nö omaniku õde ongi ta sinna surema jätnud ..."
Taolistel puhkudel tegelikult paanikaks põhjust pole, sest taoliste loomadega, kes peremehest maha jäävad, peab tegelema omavalitsus, kes nad siis varjupaika toimetab. Kuna õhtul oli nii linnasakste kui varjupaiga rahva kätte saamine suure küsimärgi all, siis sekkus juba Loomakaitse Liit ja meile see va õde Martini loovutaski.
Öö möödus meie vabatahtliku Marina Lozovski juures rahulikult ja Martin käitus igati korraliku koerana. Oi ta oli näljane! Kui te vaid oleksite seda toidu ahmimist näinud! Kuna janune koer kaanis ka vett sisse ämbrite kaupa, siis vanast harjumusest lasi ta selle loomulikult põrandale, aga see polnud teab, mis suur mure. Martin tahtis ka pere kiisuga sõprust teha, aga hiirekuninganna oli konkreetselt selle vastu:
"Ei mingeid juhusuhteid ja eriti veel koertega!"
Nii palju või õigemini nii vähe ma sellest Martini päästmise loost teangi. Tänud Nele Ehtlale, Leili Kangile ja politseipatrullile operatiivse tegutsemise eest. Ülejäänud Üleviste 13 elanikud võiksid aga kuradile käia, sest nemad ei liigutanud lillegi ning vaatasid kuid või isegi aastaid rahumeeli Martini näguripäevi vaikides pealt. Erilised Tapa trollid olete!
Lugu on peaaegu oma hea lõpu saanud ning sellest on puudu veel armastav peremees ja uus kodu, kes Martinit vääriliselt kohtleb. Esialgu oleme õnnelikud kasvõi ajutise hoiukodu üle, sest saame paljukannatanud koera momendil ainult väliaedikusse panna ja seda me ei taha. Kui sa soovid Martinile hoiu- või päriskodu pakkuda, siis võte loomakaitse liiduga ühendust: info@loomakaitse.eu või 53 230 230
Mina tänan!
