Sõbrapäev on homme. Ütlen ausalt, et ei ole osanud ega oska ka tulevikus taolisest päevast midagi arvata. Päev nagu iga teine, aga kes tahab nänni otsa, siis andku aga takka. Ometigi viskan mõned read paberile, sest ühed meie tänavalt üles korjatud sõbrad vajavad pärisabi ja seda kohe hästi kiiresti.
Ma ei tea kas asi on selles, et paljud mittetoredad inimesed üritavad oma lemmikutest enne Kollase koera aasta saabumist vabaneda, aga viimane nädal on toonud Loomakaitse Liidule hullumeelselt ripakile jäetud loomi.
"Halloo! Mis toimub? Ainuüksi eile ja täna olen saanud teateid kaheksa koera ja viie kassi kohta!!! Üks lugu on kurvem kui teine, kolmas loom on armsam kui neljas, aga kuhu nad kõik mahutama peaks? Pooltel neist on omanik olemas! Paraku oma neljajalgsetest sõpradest need tüübid ei hooli."
Aga ma ei kirjuta praegu nende pärast, vaid hõikan abi ja annetusi hoopis teistele loomadele, kelle olukord on palju nutusem. Ja nimelt on meie hoole all praegu kolm looma, kes veel sel nädalal peaksid minema arsti juurde luid lappima. Ajad on kokku lepitud, kuigi rahakott on tühjemast tühjem.
Altai, vahva koer, kes leiti Aegviidust mädaneva jalaga. Pererahvas jättis luumurru ravimata ja nõuab koera tagasi. Pöördusid isegi politseisse. Abi see ei toonud. Kirjutasime avalduse meiegi, aga ka sellest polnud tolku, sest uurija Regina Kerral oli paha tuju ja ta lihtsalt ei viitsinud mitteolulise asja peale oma kallist aega raisata.
Altai ei tea tema ümber lahvatunud kismast midagi ja lonkab vaid jalga. Kohe teda opereerida ei saanud, sest põletik ja mäda välistasid igasugu ortopeedilised toimingud. Loodetavasti oleme need mured tänaseks seljatanud ning Valdeko Paavel Loomade Kiirabi Kliinikust on valmis luud kokku paikama. Oleks vaid pappi!
Aravete koer on samuti järjekorras. Ta leiti maanteelt 21.jaanuaril, aga kuulutamised pole omanikke välja toonud. Küllap osutus ka see kodunt plehku pannud sõbrake siis sama mitteoluliseks nagu paljud ta saatusekaaslased. Kuigi jalg on katki teise koha pealt, siis laias laastus on temaga täpselt sama lugu nagu Altaiga. Lõigata on vaja ja ilma rahata seda juba ei tee.
Pätu peaks sulama panema aga nende inimeste südamed, kellele kiisud meeldivad. Pätu peremehega on kõik korras ja ta armastab oma looma ülekõige. Kahesaja euro suurust toetust saav invaliid kraapis kokku veidi üle kolmesaaja euro, aga sellega tema võimalused piirduvad.
Mis siis Pätuga juhtus? Ei midagi erilist. Ka see kiisu kasutas juhust ja lipsas toatuulutuse ajal aknast välja ning prantsatas kolmandalt korruselt alla. Väga tõsist kahju ta ei saanud, aga jalg on pooleks, mis pooleks ja siin on nüüd see koht, kus Loomakaitse Liit võiks tühja targutamise asemel reaalselt nii head inimest kui toredat kassi aidata. Seda me ka teie abiga teeme.
Homme on sõbrapäev ja ilmselt juba südaööst saati hakatakse postitama sõprust ülistavaid kaardikesi. Ärge mulle palun kaarte saatke, sest tegelikkuses ei näita need midagi. Tehke parem väike ülekanne või helistage meie annetusnumbritele ning aitame need noored õnnetud hinged taas jalule.
"Sõpra tuntakse hädas!", ütleb vanasõna ja praegu on just see koht, kus väga tahaks selliseid sõpru tunda. Teeme need loomad korda ja oleme sõbrad edasi ka ilma kaarte saatmata!
Eestimaa Loomakaitse Liit
- EE742200221052074915 (Swedbank)
- EE441010220252652225 (SEB)
- 9000 777 (5.-)
- 9000 888 (10.-)
Mart Sanderi poolt sisse loetud tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu. Mina tänan!