Asi jõudis isegi lehtedesse ja neid käidi püüdmas. Sealsamas ringiluusiv kitsekari, aga ajakirjanikele eriti korda ei läinud. Midagi pole teha, sest see on üsna tavaline, et meie toidulauale kuuluvate farmiloomade saatus paljusid ei huvita.
Loomakaitsjad olid selle olukorraga kursis ja mõistagi edastasime informatsiooni ka Veterinaar- ja Toiduameti tegelinskitele. Viimane pöördumine läks teele 27.novembril:
„Lgp Veterinaar- ja Toiduamet
Eestimaa Loomakaitse Liidule on novembri alguses laekunud teade Rae vallas (Lennujaama lähistel nö Pilpakülas) peetavatest kitsedest ja koertest. Teate kohaselt puudub kitsedel mistahes varjualune ja muud nõuetekohased tingimused. Ka jooksevad seal ringi kõhnunud ja omaniku hooleta koerad.
Eestimaa Loomakaitse Liidu vabatahtlik Eerik Seppel (tel nr 55xxxxx) on käinud korduvalt kitsede ja koerte olukorda kontrollimas, kuid olukord on muutusteta (kitsed magavad suvalistes kohtades lageda taeva all, varjuda pole neil kuskile, ka on saabuva talve tõttu otsa lõppemas söök ning kitsede eest hoolt kandmas ei ole näha kedagi - kitsi on kontrollimas käidud nii hommikul, lõunal kui ka õhtul).
Seoses eeltooduga palun Pilpakülas peetavate kitsede ja koerte olukorda kontrollida ning tingimuste mittevastavuse (sh märgistamis- ja registreerimisnõuete mittevastavuse) tuvastamisel rakendada meetmeid kitsede ja koerte heaolu tagamiseks. Kui selgub, et tegemist on omanikuta loomadega või ei ole omanikku võimalik kätte saada, palume teavitada sellest lisaks meile ka kohalikku omavalitsust, misjärel saab omavalitsus hakata hulkuvate loomadega seonduvat korraldama.“
„Tere! Kas teie olete nende kitsede omanik?“
„Ei ole.“
„Aga kes on?“
„Ma ei tea.“
„Selge! Siis me tõstame nad auto peale ja viime minema kui omanikuta loomad, sest varjualust neil pole ja süüa-juua ka mitte.“
„Nendega on kõik korras! Ma ise hoolitsen loomade eest juba aastaid.“
„Teie olete siis omanik?“
„No olen jah.“
„Palju teil kitsi on?“
„Kakskümmend üheksa, pooled on emased.“
„Tiined ka?“
„Vist ikka.“
„Nad ei viskagi pikali ja magavad püstijalu. Ja süüa on palju, lisks leiavad nad õuest ka juurde.“, õigustab oma loomapidamist end Borissiks nimetav meesterahvas. „Aga miks te üldse tulite siia?“
„Inimesed kaebavad ja pole selle olukorraga rahul.“
„Ahhaa, lennujaamast kaevati jah? Teate, ma andsin ise Lennujaama kohtusse, sest nad rikuvad kõiki Euroopa seadusi ja võtavad meie majad käest ära.“
„Asi pole pelgalt lennujaamas, ka teie naabrid pole olukorraga rahul!“
„Ma pean siin kitsi juba palju aastaid ja naabrid on kogu aeg kaevanud, sest on kadedad. Mind on ka palju kontrollitud, aga kõik on alati korras olnud.“
„Meid huvitab praegu see kits, kes kõvasti lonkab. Miks ta lonkab? Miks te teda arstile ei vii?“
„Aga kus ta on praegu?“
„Ei mina tea. Siin on suur territoorium ja ta võibolla jooksis teie eest peitu. Näete, seal veel kolm tükki lähevad, pean nad nüüd kinni püüdma“, on Borja pahane ja teeb minekut.
Sõitsime autoga Pilpaküla lõppu, sest just seal lonkavat sarvekandjat lõunapaiku märgatigi. Pimedas ei hakanud ühtki maja silma, aga ometigi võtsid koerad meid klähvides raevukalt vastu.
„Ohh sa kurat! Siia on mingid koerad veel jäänud!“
„Need on minu koerad ja me kõik elame siin. Nad pole hooletusse jäetud!“, kriiskab hommikumantli väel õue tormanud vene proua.
„Neid pole vaja ära viia ja kõik on korras!“, tõttab prouale appi tema teine pool ja ulatab koerte passid. „Ahh pagan, sind ma tunnen ju! Mis nüüd juhtus, et kohe televisioon kohale tuli?“
„Ma pole teles juba ammu, aga kus see kits on? Meid koerad täna ei huvitagi.“
„Ei see märg narts sooja hoia. Mis temaga juhtus?“
„Sai autolt paugu.“
„Mida te ajate? Siin pole õiget teed ja kes siin ikka sõidab?“
„Mõned ikka sõidavad! Ja koer hammustas teda ka. Kits on ise süüdi! Ta ronis ise ketis oleva koera juurde!“
Kitseproua lamas aianurgas ja värises nagu haavaleht. Pole ka midagi imestada, sest lörtsi muudkui sadas ja sooja pakkuma pidav tekike oli läbimärg.
„Kaua ta siin juba niimoodi on? Ma tulin töölt ja siis kohe leidsingi.“
„Aga kes see omanik Boris selline on?“
„Ta on peast vist natuke napakas. Nüüd on veel hullem, sest naine suri ka hiljuti ära. Need kitsed tolgendavad siin kogu aeg näljaselt ringi ja teevad palju pahandust. Mõned surevad ära ka ja siis koerad järavad ning veavad sisikonnad laiali. Borissi aga üldse ei huvita.“
Tõstsime vigastatud kitse ettevaatlikult bussi ja põrutasime Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus meid juba oodati. Algatuseks tehti kohe valuvaigisti ja seejärel röntgenisse. Ultraheli tegime ka ja siis sai selgeks, et vaene hing on ka titeootel.
Rötngenpildilt oli näha, et talle luustik oli välja arenenud. Ometigi ei saanud selle järgi vanust hinnata. Emme olukord oli veidi halvem.
„Jalgadel on vanad armid. Ilmselt autolt ta küll pauku ei saanud“, ütles loomaarst ülesvõtet uurides.
„Miks ta siis lonkas?“
„Jalgadel on vanad armid. Ilmselt autolt ta küll pauku ei saanud“, ütles loomaarst ülesvõtet uurides.
„Miks ta siis lonkas?“
„Selgroolaksuga ongi ju nii ja siis teda aidata ei saagi. Aga kas pisikest talle on võimalik päästa?“
„Meie seda siin ei tegema ei hakka ja pead mõne maal praktiseeriva arsti leidma, kes nendega rohkem kokku puutub.“
"Aga vaata seda "naistevärgindust", see on ju nii paistes, et hakkab kohe lõhkema! On see normaalne või äkki tüüp trukib neid? On see kuidagi tiinusega seotud? Äkki hakkab kohe poegima?"
"Ei tea, seda peaks spetsialist eraldi uurima."
Tõstsime kitse taas bussi ja võtsime suuna Jäneda poole, sest loomaarst Joel Jürisson tuli spetsiaalselt hilisel ajal tööle, et meid aidata.
„Helista mulle, kui poolel teel oled ja las kiirabist saadavad röntgenülesvõtted meilile. Ma saan neid juba uurima hakata.“
„Saab tehtud.“
Uurimisest-puurimisest paraku kasu polnud, sest selgroog oli puru, mis puru.
„Tundub küll niimoodi.“
„Ma vaatasin seda videot, mis sa Facebooki panid ja selle vigastusega ta liikuda poleks suutnud. Järelikult juhtus see hiljem.“
„Küllap ei saanud koera eest minema, aga kas see väike plinkiv asi siin pildil on ta süda või?“, osutan ultraheliaparaadi ekraanile.
„See on süda jah, aga mida me edasi teeme siis?“
„Teeme selle keisrilõike ära ja siis otsustame nähtu põhjal.“
„Opisaali ma teid ei luba, aga oodake siin. Akna tagant võite muidugi jälgida, kui soovi on.“
„Ei taha, seda pilti nähtud küll ja pole seal midagi vaadata.“
Mõne aja pärast tuli Joel murelikult vastuvõturuumi tagasi:
„Ei hakka jantima, sest ellujäämine on rohkem kui kahtlane. Lisaks ei taha pahatihti võõrad emmed ka uut hoolealust omaks võtta. Las jääb! Nii on talle parem.“
Tagasiteel sõitsime vaikides, kui korraga Piret tegi suu lahti:
„Täitsa mõttetu oli see kõik!“
Kuidas see lugu lõpeb? Ilmselt Borja kitsed tervitavad Lagedi lennukoridoris maanduvaid reisjaid veel ka lähitulevikus ning seega jääb meist tõelise loodus- ja kitsekasvataja rahvana hea märk külge.
Muidugi võiks ka ju ametnikke survestada, aga see lõpeks tiine loomakarja tapamajja saatmisega, mida me ometigi ju ei taha. Aga praegu on advendiaeg ja imesid juhtub iga päev ning eriti öösiti. Äkki see virelev kitsekari lihtsalt „haihtub“ õhku ja maandub hoopis teistsuguse loomapidaja juures pehmetel heintel? Äkki see ongi ainuke viis kuidas Eestis loomi üleüldse kiirelt ja reaalselt kaitsta saab? Äkitselt lähebki nii. Lootma ju ikka peab, jõulukuu ikkagi .......
