„Ma ei ole nii nälginud koeri varem oma ihusilmaga näinud! Ja see kõik toimub Eesti Vabariigis 21.sajandil!“, laiutas ELL loomapääste töögrupi vabatahtlik Eerik Seppel nõutult käsi. „Ma olen šokeeritud ja uskumatu lugu, sest neil oli ju olemas omanik, kes neist luukeredest igapäevaselt mööda käis! Sõnukirjeldamatu julmus ja hoolimatus!“
Tegelikult sai see kurbmäng alguse juba septembris, kui meile teatati ühest vaesest kutsust, kellel lehmakett kaela sisse oli hõõrunud. Veri, mäda ja loomapiinad omanikku ei huvitanud. Ta oli koheselt valmis sellest haigest loomast loobuma.
„Võtke kohe teised kaks koera ka! Ja kassid ka! Mina ei jõua neid toita ja ega vajagi neid enam tegelikult!“
Nii naabri kui omanikuga lepiti kokku, et nad toidavad teisi loomi edasi kuniks kodud leiame. Ja nii nad ununesid, sest kodupakkujaid polnud. Meie hinged olid aga rahul, sest teadsime, et nende eest hoolitsetakse.
Olukord on üsna sarnane nädala eest Pärnumaal Rein Tarandi poolt hüljatud koerte ja kassiga – esialgne lahendus on leitud ja naaber hoolitseb kuniks kodud leiame. Senini pole neid keegi paraku tahtnud ja uued palju kriitilisemad loomad viivad mõtted mujale. Nii pole needki lemmikloomad enam prioriteetide tabelis esimesel kohal, aga nendega peaks kõik korras olema. Ma vähemalt loodan ....
Aga nüüd tagasi Kiviõlisse. Naabrid toitsid üleaedse loomi palju suutsid, aga ega jõukad inimesed pole nemadki. Omanikku ei huvitanud hoolealused aga enam üldse ja ta käis neist mööda nagu puuriidast.
„Ei ole minu asi! Ei ole minu loomad enam ja mina neid ei toida! Niigi raha vähe ja püüdke ise selle piskuga hakkama saada!“
Eestimaa Loomakaitse Liit
Aga nüüd tagasi Kiviõlisse. Naabrid toitsid üleaedse loomi palju suutsid, aga ega jõukad inimesed pole nemadki. Omanikku ei huvitanud hoolealused aga enam üldse ja ta käis neist mööda nagu puuriidast.
„Ei ole minu asi! Ei ole minu loomad enam ja mina neid ei toida! Niigi raha vähe ja püüdke ise selle piskuga hakkama saada!“
Eriti just koerte seisund muutus lausa päevadega halvemaks ja sellest anti meile ka hiljuti teada:
„Tulge nüüd kohe neile appi! Nad surevad püstijalu nälga! Kuute ka pole ja külmad on kohe saabumas. Nad näevad lihtsalt õudsad välja ja kui te kohe ei reageeri, siis pole varsti enam kedagi päästa!“
Eerik Seppel tormas taas Kiviõlisse. Sel korral läks temaga kaasa ELL Järvamaa piirkonnajuht Karme Reiljan, kelle võttis koerte nägemine lausa ropendama:
„Mis kuradi inimesed siin küll elavad? See pole võimalik! Nad on nagu Buchenwaldi vangid või veel kõhnemad. Võtame nad kohe kaasa!“
„Kuhu me nad paneme? Meil pole kohta, kus neid hoida!“, püüdis Eerik naist maa peale tagasi tuua.
„Ma ei tea. Me lihtsalt peame leidma koha, kus neid üles turgutada! Siia jätta neid enam tõesti ei saa!“
„Tulge nüüd kohe neile appi! Nad surevad püstijalu nälga! Kuute ka pole ja külmad on kohe saabumas. Nad näevad lihtsalt õudsad välja ja kui te kohe ei reageeri, siis pole varsti enam kedagi päästa!“
Eerik Seppel tormas taas Kiviõlisse. Sel korral läks temaga kaasa ELL Järvamaa piirkonnajuht Karme Reiljan, kelle võttis koerte nägemine lausa ropendama:
„Mis kuradi inimesed siin küll elavad? See pole võimalik! Nad on nagu Buchenwaldi vangid või veel kõhnemad. Võtame nad kohe kaasa!“
„Kuhu me nad paneme? Meil pole kohta, kus neid hoida!“, püüdis Eerik naist maa peale tagasi tuua.
„Ma ei tea. Me lihtsalt peame leidma koha, kus neid üles turgutada! Siia jätta neid enam tõesti ei saa!“
Daisy’ks ja Lucky’ks ristitud koerad on praegu Kaija Paalbergi hoole all Läänemaal. Algselt tigedateks tembeldatud koerad on päriselus rõõmurullid ja nii sõbralikud, et lakuksid ka varga korralikult üle. Vaatamata kõigele inimeses nad pettunud pole ja seega saab keegi pärast ravi lõppu ja steriliseerimist endale maailma kõige truumad ja tänulikumad koerad.
Eerik Seppel mässas loo alguses mainitud katkise kaelaga koeraga ja ravis ta terveks. Lõpuks jättis vaese hinge lausa enesele:
„No kuhu ma ta panen? Kodupakkumisi ei tulnud ja nii ei jäänudki muud üle! Õudne jama oli alul, sest üks koer oli mul juba olemas aga saime hakkama. Ta on üliäge kutsa ja panin talle Bella nimeks. Selles elus ta enam valu ja nälga kannatama ei pea!“
Eerik Seppel mässas loo alguses mainitud katkise kaelaga koeraga ja ravis ta terveks. Lõpuks jättis vaese hinge lausa enesele:
„No kuhu ma ta panen? Kodupakkumisi ei tulnud ja nii ei jäänudki muud üle! Õudne jama oli alul, sest üks koer oli mul juba olemas aga saime hakkama. Ta on üliäge kutsa ja panin talle Bella nimeks. Selles elus ta enam valu ja nälga kannatama ei pea!“
Kassikarja võttis naaber enda juurde ja tundub, et lugu sai õnneliku lõpu. Kõik hõiskavad ja juubeldavad! Paraku pole see lugu vähemalt liidu „loomapääste-gängi“ jaoks kaugeltki veel lõppenud ja nüüd saavad juba head inimesed appi tulla, sest ega seda va arstiabi ja toidunänni meilegi tasuta jagata. Loomakaitse Liidu hoole all on praegu üle kolmekümne koera ja teist sama palju kasse. Iga sent on seega abiks! Mina tänan!
- EE742200221052074915 (Swedbank)
- EE441010220252652225 (SEB)
- 9000 777 (5.-)
- 9000 888 (10.-)
Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu.
