Põhja-Tallinnas ringi liikuvast Žorikust on palju juttu olnud. Üliarg musta-valge kirju hulkuv koer jäi linnarahvale silma juba suve lõpus ja sellest anti loomakaitse liidulegi teada.
"Tere, laupäeva öösel poole 3 paiku nägin Põhja-Tallinnas Arsenali keskuse ees silmnähtavalt kodutut koera. Pidasin auto kinni ning helistasin Paljassaare varjupaika, kust minu kirjelduse peale öeldi tuimalt, et see koer elabki seal kandis ja oleme aastaid üritanud teda kinni püüda, kuid tulutult. Rohkem see töötaja mind aidata ei saanud.
Minule aga ei mahu pähe kuidas saab üks koer "lihtsalt elada seal kandis". Ta oli räsitud ning silmnähtavalt nälginud. Lonkis vaid rahulikult ringi. Igal koeral võiks olla kodu ning sellistes juhtumites on isegi etem, kui ta oleks varjupaigas, kus oleks vähemalt katusealune ning toit.
Kuna ma pole enne selliste asjadega kokku puutunud, siis ei oska midagi ette võtta , kuid kindel on see, et varjupaiga vastusega ma leppida ei taha. Koer on suuremat kasvu, valget värvi ning tumedate laikudega. Tundub väga rahulik, ei paistnud mööduvatest inimestest ning autodest välja tegema.
Peale selle jutu postitamist Facebooki sain ka infot, et paljud inimesed on teda näinud Arsenali keskuse kandis juba aastaid. Kahjuks pole suudetud teda kinni püüda kuid nüüd on koera tervislik seisund kõvasti halvenenud. Tal on karvadeta laigud ja ta lonkab. Ka üks tähelepanelik inimene sai temast pildi."
Püüdsime, mis me püüdsime, aga kätte teda ei saanudki - koer oli kiirem, kavalam ja targem! Andsime sellest ka Tallinna linnavõimule teada. Rohkem nagu nende rida:
"Lp Triinu Maandi,
Edastan kodaniku kirja omanikuta looma kohta ning koerast tehtud foto. Kirjast nähtuvalt on mainitud koer aastaid ringi hulkunud ning koerast on teavitatud ka varjupaika, kuid koera kinni senini pole püütud. Samuti nähtub, et koera tervis on kehva ja ta vajab ravi.
Palun teatada, kas ja millal võtab varjupaik samme koera kinnipüüdmiseks ja varjupaika toimetamiseks.
Pille Tees
Eestimaa Loomakaitse Liit"
Kõik toimis ja kohe saabus ka vastus:
"Tere, Tänan koera heaolust hoolimast! Antud koera saatus oli siiani mulle teadmata. Paljassaare varjupaigale on antud korraldus see koer uinutipüssi abil kinni püüda, kui loomapüüdja peaks teda ise nägema või keegi tema kohta väljakutset tegema. Seega palun teil varjupaigale teada anda, kui peaksite seda koera veel nägema. Kui vastus teid ei rahulda, palun helistage otse mulle.
Tänades,
Triinu Maandi
Tallinna keskkonnaameti peaspetsialist"
Ja nii ma selle Žoriku unustasin, sest rohkem ta ilmarahvale end ei näidanud. Vähemalt ei laekunud mulle ega liidule küll rohkem kuniks tänaseni vastavaid avaldusi:
"Tere, kirjutan Teile, kuna olen saanud infot, et Põhja-Tallinnas hulkuv koer Žorik on taas liikvel ja olen saanud pilte temast, kus ta on pidevalt Tööstuse 95 maja juures.
Mõned kuud tagasi kui suhtlesin keskkonnaametist Triinu Maandiga sellel teemal, siis ta ütles, et Paljassaare varjupaigal on nüüd luba kasutada uinutipüssi. Eile aga kui üks tähelepanelik naine selle koera pärast varjupaika helistas, siis nad polnud kuuldnudki sellest loast. Kuna mulle jääb mulje, et kõik keskkonnaametis puhkavad hetkel ja asjaga on päris kiire, siis kirjutan Teile. Ehk saate mind kuidagi aidata või edasi suunata.
Lisan ka eile tehtud pildid Žorikust manustesse. Piltidelt näha, et koer pole ammu süüa saanud ning on päris kehvas seisus. Lähen täna õhtul ka ise uurima, kas paistab teda kuskil liikumas ning tahaksin teada, et kui leian ta, siis kelle juurde ma pöörduma pean.
Ette tänades,
Kristel"
Kristel"
Ei puhka nad seal Tallinna keskkonnaametis ühti ja küllap polnud nemadki Žoriku kohta loihtsalt veel miskit kuulnud. Nüüd vähemalt on.
Kus see koer vahepeal oli? Tont seda teab! Võib-olla rändas Nipernaadina mööda suvist Eestimaad. Võib-olla oli kellegi korteris. See polegi aga oluline ja tähtis on see, et "kummituskoer" on kodurajoonis tagasi ja vajab ilmselt ka väikest abi. Ometigi palun ma loomasõpru kasutada aju ja mitte paanitseda, sest masshüsteeria korras kümnekesi peni taga ajades, võite ta sootuks auto alla ajada ning seda me ju ometigi ei taha.
Kus see koer vahepeal oli? Tont seda teab! Võib-olla rändas Nipernaadina mööda suvist Eestimaad. Võib-olla oli kellegi korteris. See polegi aga oluline ja tähtis on see, et "kummituskoer" on kodurajoonis tagasi ja vajab ilmselt ka väikest abi. Ometigi palun ma loomasõpru kasutada aju ja mitte paanitseda, sest masshüsteeria korras kümnekesi peni taga ajades, võite ta sootuks auto alla ajada ning seda me ju ometigi ei taha.
Kristelile aitäh teatamast ja loodetavasti saab enne jõule ka sellele "rändurkoeraloole" lõplikult punkti panna. Ega ei julge muidugist ennustada ka, sest nagu juba mainitud, siis Žorik on pesuehtne kummitus - kiire, tark ja lausa õhku haihtuv, kui ta seda ise vaid soovib.
Mind painab aga hoopis teine küsimus. Miks ta kogu aeg selle ühe ja sama ukse taga ootab? Kas ta elas seal varem, aga peremees kolis ära ja hülgas oma truu koera. Või elab ta selles majas siiani, aga sisse lastakse nagu Jumal juhatab? Ei tea-ei tea! Igatahes, kui näete teda seiklemas, siis andke Tallinna varjupaigale teada. Mina tänan!
Aadress: Paljassaare tee 85, telefon 5141431, e-post tallinn@varjupaik.ee