"Saksamaalt pärit memmele ei antudki koera! Miks?"

Läbi viimase abielu 92 aastase Ludwig von Liechtvier'iga aadlisoosse tõusnud Cathreen oli hämmingus ja solvunud, kui keeldusin talle koera andmast.

"Deutschland kaputt ja mina sinna põgenenud pagulaste eest Estlandisse põgenema! Paadiga tulin neli nädalat. Nüüd mina väga kurb olema ja koera tahtma.

Ise lubasid eile, et memmed saavad koera, et mitte üksi olema! Kus koer on? Mina rottweiler tahtma. Dobermann võib ka. Need mu kodumaa koerad!"

"Teil pole ju memme vanust! Kindlasti mitte ka üksik!"

"Mis sa räägid patujuttu rumal poiss! Mina memmeke, mis memmeke!"

Uskumatu lugu, sest Cathreen von Liechtvieri passis oli tõesti sünniaastaks märgitud 1918! Vestluse käigus tuli aga üsna pea välja ka ta reipa olemise ja suhteliselt hea välimuse saladus - läbi elu kestnud range dieet, aktiivne joogatrenn ja 36 iluoperatsiooni!

Kuulates Cathreeni heietusi, hakkas mul memmekesest südamest kahju. Mida kõike see vaene hing oli pidanud üle elama! Esimese ilmasõja järgne majanduslangus, Teine maailmasõda, Saksamaa taasühinemine, 6 maha maetud abikaasat ning nüüd vanuigi kodumaalt põgenemine, sest kohe-kohe saab uhkest ja võimsast Deutschlandist islamiriik! Karm saatus ja vaene vana naine!

Eestimaa Loomakaitse Liidu eilsele algatusele memmed-taadid ja lemmikloomad kokku viia on reageeritud praeguseks neljal korral. Kahjuks pole helistanud otseselt ükski vanainimene vaid nende lapsed. Minu soovitus on olnud kõigile ikka üks:

"Minge ja rääkige kõigepealt "vanadega" asjad läbi ja kui nad ise on tõesti valmis ja tahavad väga lemmiklooma võtta, siis helistage tagasi ja meie poolt takistusi pole."

Mida teha aga siis proua von Liechtvieriga? Tahaks ju väga aidata, aga ega enda inimesi ei saa ju jänni jätta! Loomakaitse liit pole vabariigi valitsus või sotsiaalministeerium, kelle esmaseks ülesandeks on "kaugete külaliste" eest hoolitseda ja nende hea elujärje eest seista. Aga ega halli pead, mis on küll blondimast blondi kihi alla peidetud, saa ka ju tühjade kätega minema saata. Sestap tegingi ettepaneku:

"Armuline proua! Kahjuks pole liidul teieväärilist koera olemas ja ma väga vabandan. Aga ma pakun teile hoopis ühte jänkut. See vaeseke on ka põgenik - ta nimelt põgenes metsast linna, sest plaani kohaselt võetakse järgmise viie aastaga Eestis kõik puud maha!"

"Oi-oi-oi, puud maha kõik, jah? See paha olema. Deutchlandis ka ainult põõsad veel alles!"

"Ma saan pakkuda ka piiritajat! See on nagu suitsupääsuke. Meie rahvuslind noh! Isegi Angela Merkel tahtis, aga talle me ei andnud!"

Cathreen von Liechtvieri uuris linnukest nii alt kui pealt kuid lõpuks siiski raputas pead:

" Fräulein Angela tahab muidugi kõike, aga suitsetavat lindu mina igatahes ei taha!"

"Jänesepoja ikka võtate koera asemel?"

"Mina jänest võtma küll, mina suur jänkusõber olema."

"Seda ikka teate, et samamoodi nagu koertega tuleb jalutamas käia, tuleb ka jänkud õue 15 korda päevas välja viia, aga nendega ei jalutata vaid koos nendega hüpatakse. Saate hakkama?"

"Jawohl, herr loomakaitze offizier!", viskas auväärt proua von Liechtvier sõjaväelaslikult järsult käe kõrva äärde, pani jänku õrnalt-õrnalt maha ja kükitas pisikese loomakese kõrvale. Seejärel nad mu kabinetist minema hüppasidki ......