""Lõunaleht" teeb artikli omapäi avalikus ruumis hulkuvate koduloomade ja nendega juhtuvate autoõnnetuste teemal. 5.novembril lisas Facebooki kasutaja Anneli gruppi "Võrukad" postituse, kus nende küla lemmikkoer olla BMW X6 alla aetud. Sarjab autojuhti ja vannub tulist kurja. Teeme sellest artikli, kuhu võtame tunnistaja, politsei ja loomakaitse seisukohad. Jään teie vastust ootama."
- Milline on loomapidamiseeskiri, mis kehtib Eestis?
- Kas koduloomad võivad omapäi avalikus ruumis ja teedel liikuda?
- Kui tihti juhtub hulkuvate koduloomadega liiklusõnnetusi?
- Mis koduloomad enim autorataste all hukkuvad?
- Kas loomaomanikku saab vastutusele võtta looma omapäi liikuma laskmise eest ja kas tal on kohustus hüvitada autojuhile tekkinud varakahju?
- Kas mõni autojuht on meelega looma alla ajanud?
See pole kaugeltki ainuke õnnetus, kus koer viga sai. Ka Läänemaal aeti augustikuul sisuliselt taluväravas peremehe kõrval perekoer alla. Koduloomade eest hoiatavad märgid olid spetsiaalselt paigaldatud, aga koera see ei päästnud.
Nüüd tekibki juhtunust kaks versiooni - koeraomanik raiub kui rauda, et sõge naabrimutt kihutas ja ajas ta koera meelega alla. Autojuht väidab aga vastu, et loom jooksis ette ootamatult ning keeldub üle 2000 euro suurust raviarvet hüvitamast. Asja arutas eelmisel nädalal kohus ja sellest, kellele õigus anti, kriban juba lähitulevikus.
Teema on aktuaalne ja on tänuväärne, et sulesepad on võtnud vaevaks ka sellest minu jaoks olulisest teemast kirjutada. Paraku võib su vastus olla nii põhjalik kui tahes, aga leheruumi arvestades, nopitakse sealt ainult mõned sobivad lõigud välja ja ongi kõik. See on ka arusaadav ja mõistetav kuid lugejatel jääb pahatihti veel sadatuhat küsimust õhku. Sestap üllitan oma vastuse täismahus, lootuses, et loomaomanikud seda ikka loevad ja väikese tarkusetera kõrva taha panevad.
Lemmiklooma, eelkõige kassi ja koera, pidamisel on oluline järgida kohaliku omavalitsuse kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirja. Nimetatud eeskiri küll kordab osaliselt loomakaitsealastes õigusaktides sätestatut, kuid reguleerib ka koera ja kassi pidamise korda suhetes kaaskodanikega ning avalikus kohas viibimisega. Nii on eeskirjades kehtestatud reeglid, mis puudutavad looma pidamisel kaaskodanike turvalisust ja heakorda.
Koduloomad ei või omapäi ehk ilma omaniku järelevalveta avalikus ruumis ja teedel liikuda ning need loetakse hulkuvateks loomadeks. Nii kodu kui metsloomadega juhtub kahetsusväärselt palju õnnetusi ja seda tõestab ilmekalt meie maanteedel vedelev laiaks sõidetud korjuste arv. Linnaruumis nad nii silma ei hakka, sest varjupaikadel on kohustus korjused ära koristada.
Eestimaa Loomakaitse Liidul puudub statistika selle kohta, kui tihti juhtub koduloomadega seonduvaid liiklusõnnetusi, kuid arvestades teadaolevaid juhtumeid ja teedelt-tänavatelt leitud loomade korjuseid, võib järeldada, et õnnetusi toimub märkimisväärselt palju.
Maanteeameti avaldatud teabe kohaselt kogub amet andmeid ainult selliste loomaõnnetuste kohta, kus kokkupõrkes sõiduki ja looma vahel sai kannatada inimene, sõltumata sellest, kas loom jäi ellu, sai viga või surma. Seejuures liidule teadaolevalt ei eristata, kas õnnetus toimus lemmiklooma või metslooma tõttu.
Maanteeameti andmetel oli selliseid õnnetusi 2016. aastal 13, neis sai vigastada 16 inimest ning hukkunuid ei olnud. Aastal 2015 oli neid 17 ning vigastada sai 20 inimest. Lemmikloomadest enim jääb autode alla kasse, metsloomadest aga rebaseid, kährikuid jt väiksemaid loomi. Liiklusõnnetuses viga saanud lindude arv on mõistusevastaselt suur ja möödunud suvel toimetasid loomakaitse liidu vabatahtlikud kliinikutesse mõnel päeval isegi 7-8 lindu, kellest enamust päästa ei õnnestunud.
Probleeme on tekitanud ka põllumajandusloomade lahti pääsemine ja teedele sattumine - käesoleval aastal on laekunud teateid nii teedele sattunud veiste kui hobuste kohta. Ilmselt Eesti ajaloo suurim loomadega seotud kahjunõue võib oodata Harjumaal, Tõdva kandis elavat hobusteomanikku, kelle hooletuse tõttu hukkus liiklusõnnetuses kolm hobust ja meile teadaolevalt läks veoauto mahakandmisele.
Loomaomanikku ei saa vastutusele võtta kui ta lemmik või põllumajandusloom lihtsalt vabalt ringi liigub ja mingit kurja ei tee ega kahjusid tekita. Nii järgnebki kasside ja koerte pidamise eeskirja rikkumise eest väärteo vastutus üksnes juhul, kui eeskirja rikkumisega on tekitatud varalist kahju või põhjustatud inimesele tervisekahjustus.
Küll aga peavad loomaomanikud korvama igal juhul nende looma põhjustatud kahju, sh autojuhtidele tekkinud varalise kahju. Loomapidamist loetakse seaduse silmis suurema ohu allika valitsemiseks ning tekitatud kahju osas kohaldub riskivastutus, st süüst sõltumatu vastutus. See tähendab, et loomapidaja vastutus võib järgneda ka juhul, kui ta ei rikkunud nõuetekohast hoolsuse taset, sh eeskirju.
Näiteks oli koer küll rihma otsas, kuid lihtsalt pääses lahti, sest omanik libastus ja kukkus; või pääses koer ootamatult aiast välja ajal, mil omanik avas aiaväravat või pääses välja sõidukist, ajal, mil omanik avas selle ukse.
See ongi nn riskivastutusele iseloomulik, et kui vallatakse midagi, mis tavapärastest "asjadest" ohtlikum, siis ohu valdaja, antud juhul loomapidaja, looma omanik, vastutab tekkinud kahju eest süüst sõltumata.
Ka koerarünnaku ohvrid, rikutud põldude või iluaedade, murtud lammaste jne omanikud saavad esitada loomaomaniku vastu tsiviilõigusliku kahju nõude, sh kui hulkunud loom on murdnud või vigastanud teist looma, saab teise looma omanik nõuda ka moraalse kahju hüvitamist. Lisaks on ka nt koerte poolt murtud metsloomade eest kehtestatud üsna kõrged keskkonnakahju tasud.
Reeglina sihilikult loomadele otsa ei sõideta ja õnnetused juhtuvad seetõttu, et nad ilmuvad ootamatult teele ning juhtidel puudub isegi võimalus kokkupõrget ära hoida. Teiseks suureks õnnetuste põhjuseks on lohakus, sest juhtimise ajal tegeletakse muude asjadega, näiteks jälgitakse mobiilist Facebooki postitusi ja siis jääb liikluses toimuv kohati üsna tahaplaanile.
Kahjuks elab meie seas ka selliseid inimesi, kes sõidavad väikestele loomadele sihilikult otsa. Reeglina valitakse sellised loomad, kes autole kahju ei tekita ja näiteks teepervel jalutav kiisu või rebane on igati sobilik ohver. Ka on liidule teada antud juhtumitest, mil inimestevaheline tüli lõppeb ühe osapoole lemmiku sihiliku alla ajamisega, aga seda on pea võimatu tõestada. Eestimaa Loomakaitse Liidu praktikas leidis tõestamist looma sihiliku allajamisega seotud juhtum, kus tunnistusi autojuhi vastu andis sõidukis olnud kaasreisija.Levinud väide, et loomad on inimesele ohtlikud, ei pea tegelikkuses paika ja enamasti on asjalood ikka vastupidi ning hoopis inimesed ise kujutavad nii lemmik- kui metsloomadele palju suuremat ohtu. Sellega peaks iga loomaomanik arvestama kui ta oma lemmikul vabalt ringi jalutada lubab.
