Tõsi ta on, et enamus mu ajast kulub nüüd Laine otsimisele. Esimese põgenemise elektroonilise ja sateliitvalve all olevast puurist sooritas ta Houdini kombel eile õhtul. Otsisin, mis otsisin, aga proua Laine oli kadunud nagu tinatuhka.
Lõpuks kuulsin voodi alt ragistamist, aga jälle uus häda - koiku on nii lai ja madal, et minusugune paksmagu sinna alla ei mahu. Laiadel vooditel on muidugi samasugune eelis nagu suurtel häärberitel ja mõisadelgi - seal saab delikaatselt ja viisakalt oma kaasat vältida.
"Kallis! Kus sa olid eile õhtul?"
Lainega ma läksin aga eile tõsiselt tülli küll, sest ta ei kavatsenudki välja tulla. Voodit ei saanud ka laiali lammutada, sest see on kapi ja seina vahel kinni ning lihtsam oleks majal seinad ümbert ää võtta kui voodi laiali lammutada.
Nii ma seal ootasin ja meelitasin igipõlise jänkude lemmiktoidu šokolaadijäätisega ja praekartulitega. Poole kahe paiku kümne aastaseks kuulutatud daame suvatses siiski välja tulla ning viisin ta värsketesse heintesse puhkama. Mis vanust puudutab, siis kümme ta küll pole! Isegi targas raamatus on kirjas, et kaheksa eluaastat on küülikutel lagi! Huvitav küll miks omanik nii palju ütles?
Hommikul oli kohe kuidagi toredam ärgata kui mu kolistamise peale ka Laine puuris asjatama kukkus. Lasin välja ja kadunud ta oligi. Sedapuhku küll mitte voodi alla, sest magamistoa ukse panin teadlikult kinni, aga nüüd tõstis ta asju paika kapi all. Tarisin ta välja ja tutvustasin karmi häälega selle maja reegleid:
"Peitust ei mängi, põrandale ei kaka ja juhtmeid ei näri! Kui rikud, siis panen õhtul potti!"
Ahahaa naeris Laine vastu või ma nimetaksin seda isegi haukumiseks:
"Ei pane sa midagi mind potti, sest kui juhtmed läbi närin, siis su elektripliit ei tööta!"
Tänamatu ülbik! Üldiselt lasen ma tal vabalt ringi silgata ja omi jäneseasju ajada. Kuidagi väga hale on igasugu loomi-linde puuris vaadata. Jänesesõbrad aga ärgu muretsegu - kõik elektrijuhtmed on peidetud! Laine ise tahaks muidugi vetsus käia, mitte puuris end kergendada:
"Tee mulle mingi trepp poti juurde! Ega mingi metsjänes ole, et sinna hüpata suudaksin!"
Ausalt öeldes meenutab ta väga üht endist kallimat, sest see oli ka täielik naisfüürer. Kuigi mjah, Hitleril olid veidike tihedamad vuntsid, aga kõik ülejäänu oli küll täpselt sama!
Hommikuks jahtub maja üksjagu maha ja sestap hakkasin muretsema, et äkki kodukootud haavikuemandal hakkab külm. Mõeldud-tehtud ja kolisin Laine suurde tuppa otse õhksoojuspumba alla.
"Siin on sul soe!"
"Ega mul seal arvutitoas ka külm olnud, aga siin on parem, sest saan ka telekat vaadata. Lülitagi "Animal planeti" peale."
Vat sellised lood hakkavad juhtuma kui endale küüliku koju toote. Nüüd teate arvestada. Kui aga kellegil tekkis soov talle päriskodu ja armastust pakkuda, siis andke aga julgelt teada. Ta on tõesti imenunnu ja ilmselt hoiti teda ka eelmises kohas väga, sest inimest ta ei pelga ja silkab sabas täpselt nagu koer. Muide, ka süles olekut näib ta väga nautivat. Kõike rohkem vihkab ta kinniseid uksi. Ka praegu Laine lausa märatseb, lõhub ja kraabib magamistoaukse taga. Küllap siis voodi all oli nii huvitav ja hää olla! Sellega peab ka uus omanik siis arvestama, et suletud uksed on Saatanast!