"Koerad on toredad ja koerad on armsad,
paraku metsloomad sedasi ei arva!"
Umbes nii lüüriliselt võiks seda kurba lugu alustada küll, sest eelviimane asi, mida see kitsetall selles ilmas nägi, oli kellegi vabalt ringi jooksvad penid, kes talle kintsu kargasid. Vigastused olid karmid, aga kas siis tänu omaniku sekkumisele või tont teab millele, aga plehku ta murdjate käest igatahes sai.
Head inimesed leidsid ta Viimsist, Viirpuu teelt ja hakkasid kohe abi otsima. Keskkonnainspektsiooni numbrilt saadeti appi nii päästjad kui Marko Olop Jäägriabi OÜ-st. Seisid suured mehed jõuetult vigastatud metsaasuka ees ja neil oli temast äraütlemata kahju.
"Mida me nüüd edasi teeme? Keegi peaks ju aitama? Vaeseke on ju veel täitsa noor, tänavune tall alles, selles pole kahtlustki!"
Nii see vaene õnnetu hing nagu kümned ja kümned teisedki tema saatusekaaslased Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole alla sattuski. Kiirelt toimetati ta kliinikusse ja noore kitse eest hakkas hoolitsema ei keegi muu kui vana metslooma proff dr. Semjonov Eesti Maaülikoolist. Haavad puhastati ja õmmeldi hoolega kinni. Semjonov ise oli rahul:
"Tal vedas väga, sest kihvad ei vigastanud ühtki siseorganit. Kuseteedest oli ainult sentimeeter puudu! Kujutage ette, ainult sentimeeter!"
Haavad olid väga ulatuslikud ja verekaotus suur, aga kitseke pidas vapralt vastu. Toimetasime ta hoiukodusse ja hoidsime pöidlaid ning varbaid, et ta vaeseke vastu peaks. Üks asi on operatsioonist toibumine, aga taastumine on pea sama raske protsess, sest metsloomad EI TAHA inimese lähedal olla ja näiteks metskitsed, -jänesed ja teisedki võivad kas stressi või hirmu kätte kui soovite, lihtsalt ära surra. No imeõrn metskits on muidugi klass omaette ja nende päästmised kuuluvad pahatihti pesuehtsate "võimatute missioonide" kilda.
"Kuhu ta paigutada silma alt ära, et teised ei segaks? Kuidas tagada minimaalne kontakt, et loom ei harjuks? Kuidas haavu puhastada ilma kitse väga hirmutamata?", olid vaid mõned küsimused, mis hoiukodu rahva ees seisid.
Nendele küsimustele ei peagi me paraku enam lahendust otsima, sest kitseke suundus täna öösel sinna ilma, kus koerad talle enam valu teha ei saa.
"Kuradi kurat! Kuradi koerad! Ei vabandust, sest kutsad pole milleski süüdi ja siinjuures tuleks röökida KURADI SÜÜDIMATU PEREMEES, VANA RAIBE!"
Paljude inimeste vaev ja ootused-lootused lendasid kildudeks. Ka viissada eurot raviarvena lendas vastu taevast ja kasu polnud sellest sendi eestki. Äkki oli ka, aga ELU jäi sedapuhku päästmata. Nii mõnelgi inimesel võib tekkida nüüd küsimus, kas jahiuluki ravimine on üleüldse mõistlik tegevus?
Eks mõtleme meiegi mõnikord selle peale, aga sellistel juhtudel, kus loom on kannatada saanud inimese lolluse, julmuse või ükskõiksuse tõttu, ei teki kahtlusti, et inimloom ise peab selle ka heastama. Seda me ka teeme, aga alati tuleb piir ette ja näiteks kalleid ortopeedilisi operatsioone me metsloomadele ei tee. Ka sellised kunded, kelle taastumine tähendab väga pikaajalist koosolemist inimesega, on targem pigem valust ja hirmust vabastada .......
Metsloomad on meie kõigi omad ehk, et tegelikult pole nad kellegi omad. Ometigi võiks empaatiavõimetud neid võtma kasvõi ressurssina. Seda ei tehta ja me laristame absoluutselt vastutustundetult. Vaadake või ise maanteedel vedelavaid korjustehunnikuid, linnades jõlkuvaid vigastatud linde, isegi jahimehed jätavad lastud loomade nahad metsa alla. Kas see pole siis arulage ja vastutustundetu tegeviis teie arust?
Metsloomad on meie kõigi omad ehk, et tegelikult pole nad kellegi omad. Ometigi võiks empaatiavõimetud neid võtma kasvõi ressurssina. Seda ei tehta ja me laristame absoluutselt vastutustundetult. Vaadake või ise maanteedel vedelavaid korjustehunnikuid, linnades jõlkuvaid vigastatud linde, isegi jahimehed jätavad lastud loomade nahad metsa alla. Kas see pole siis arulage ja vastutustundetu tegeviis teie arust?
Vaatamata kurvale lõpule tahan ma tänada kitsetallest teatanud inimest, kes hoolis ja abi otsis. Veel tahan erandkorras tänada 1313 numbri operaatorit, kes tegutses sedapuhku küll väga asjalikult. Toredaid ja abivalmeid Muuga päästjaid ja Jäägriabi reageerijat tänan ma ka. Ja mõistagi eraldi kniks ja kraaps dr. Semjonovile ja Veterinaardiagnostikakeskusele ning meie eriti võimeka Raplamaa hoiukodu perenaisele Sibelle Leele. Müts maha, et sa ikka jõuad ja jaksad! Olge te kõik head inimesed tuhandest tänatud!
Selliseid puremisjuhtumeid tuleb ette kahjuks väga sageli ja enamasti ikka kevadeti kui lumel oleva jääkooriku tõttu kitsed koerte eest minema ei saa. Koeraomanikud, olge palun inimesed ja hoidke oma lemmikud kontrolli all! Kodukoer ei peaks endale metsloomi murdes ise toitu otsima ja ega ta tühi ju ei söö neid ka vaid lihtsalt instinktidest lähtuvalt lustib oma lõbuks. Lisaks on selline teguviis lausa keelatud ja karistatav. Koeraomanik peaks võtma vastutuse kõigi oma looma tehtud kahjude eest. Paraku nad seda peaaegu mitte kunagi ei tee!
Ega see kits jää viimaseks ja on vaid aja küsimus, millal meie hoole alla satub järgmine puretud metsaelanik. Kui tunnete, et tegeleme õige asjaga ja tahate kaasa aidata metsaelukate ravimisel, siis võta oma mobla ja tee üks kõne. Nii lihtne see ongi!:
9000 777 (5.- eurot)
9000 888 (10.- eurot)
Mina tänan ja kordan juhmimatele veel kord üle:
"KOERAOMANIKUD! ÄRGE LASKE OMA PENISID METSA OMAPÄI JÕLKUMA! OLGE INIMESED!"
