“Viige see kronu minema jah! Ma olen kümme korda tapamajja helistanud, aga need raisad ei tule talle järgi. Ei sellest sitast enam elulooma saa. Maha vaja tappa teine!”, ütles Jaana-nimelise hobuse omanik, Abja-Paluojal elav Juss Mõtus.
Juss soetas Jaana mõned aastad tagasi või õigemini oli selle talle mingi sõber kuskilt laadalt ostnud ning kinkinud. Nii vähemalt räägiti. Kahjuks hakkas sellest saatuslikust hetkest pihta ka senise uhke ratsalooma füüsiline ja vaimne piinamine ja mandumine.
Aasta tagasi oli Jaana seisund juba nii hull, et Irma nimeline tore naisterahvas andis sellest teada isegi politseile. Pagunikandjad tulid, vaatasid, laiutasid käsi ja maigutasin suid ning kõik jäigi sinnapaika. Irma viis talle ikka süüa. Olgu mainitud, et kaastundlik naine pidi tegema seda salaja, sest Juss keelas suksu toitmise kategooriliselt ära.
"Ma lasen su raisa maha kui sa oma jalga veel mu hobuse juurde tõstad!", ähvardas Juss rusikat vibutades.
Jaanat see ei heidutanud ja jätkas oma tegevust. Nädal tagasi läks ta taas Jussi jutule:
Jaanat see ei heidutanud ja jätkas oma tegevust. Nädal tagasi läks ta taas Jussi jutule:
"Ole meheks, anna Jaana mulle. Ma olen nõus maksma."
"Pole enam kedagi anda, sest ma panin selle eluka magama!", vastanud Juss ükskõikselt.
"Jaana nägi Jussi juures ikka näguripäevi küll!", läksid lõpuks nii mõnegi teise inimese häälepaelad valla. "Ma nägin teda verise jalaga juba aasta tagasi ja tulen ka politseisse tunnistama!"
Hobuse Jaana väga vilets tervislik seisund jäi silma ka Kerlile, kes sellest mulle koheselt kirjutas:
"Vahel viivad kaastundlikud külainimesed talle süüa, kuid hobune on selgelt alatoidetud ja nõrk! Omanik pidi loomaga hoolimatult ringi käima. Talvel näiteks olla temaga korduvalt veetud purjus inimesi ning looma külaelanike nähes pekstud lausetega: “Nõõ, nüüd esimene käik, nüüd teine käik ja nüüd raiume kolmanda sisse ...”
Müts maha nii Kerli kui Irma ees! Ülejäänud külakese elanikud olid vait nagu kuldid rukkis, sest viinalembelise naabri peale kaebamine tundus suurem patt olema kui suksu piinade pealt vaatamine. Asi tundus väga halb ja edastasin teate koheselt Viljandimaa piirkonnajuhile Kristel Täärile.
Kui te vaid teaksite kui hea meel mul on, et liidu vabatahtlikeks on tulnud sellised tublid naised nagu eelmainitud Kristel, Kristi Mets, Kaija Paalberg, Karme Reiljan ja paljud teisedki, keda ma praegu üles lugema ei hakka. Vanasti oli kõik justkui minu kaela peal ja ma lihtsalt ei jõudnud neid loomi õigel ajal üle vaadata. Täna pole ma veel "loomapääste reageerimismeeskonna" värbamist suureks puhunud, aga liitujaid on ilma selletagi juba kümneid ja kümneid ning see teeb mind lausa õnnelikuks - loomad saavad rutem abi ja kogu see mure-valu-julmuse ja ükskõiksuse hunnik ei mata mind enam enda alla.
Kannatage veel nädalake-paar ja siis paugutan kampaania välja. Eesmärk on oma gängi saada vähemalt 100 loomasõbralikku meest-naist ja siis hakkame loomade eest rokkima nii nagu seda pole Eestis veel enne nähtud! Üks kord prahvatab vimm, mis kogunend salaja ....
Aga tuleme nüüd Jaana ja Kristeli juurde tagasi ning Mulgimaa neiu põrutas juba samal õhtul hobust üle vaatama kui mu teate kätte sai. Kristel on tegija, mitte netis tühja plära ajaja!
"Asi on hullem kui ma arvasin. Hobuse silmist voolasid lausa pisarad! Oled sa näinud taolist asja?"
"Olen tapale viidavat lehma nutmas näinud. Ja videot tsirkuseelevandipojast, keda peksti nuutidega kuna ta ei saanud aru, mida inimesed tal teha käskisid. Olen kuulnud lugu ka Võhma tapamajast, kuhu viidud valge hobune laskus põlvili ja nutnud. See juhtus nõuka-ajal ja ükski mees ei suutnud tal kõri läbi lõigata ...."
"Ma ei saanudki aru kas ta nuttis rõõmust, et lõpuks ometi keegi päästma tuli ja süüa andis või hoopis valust. Ma ise töinasin ka nagu väike laps kui ta seal jõuetult lebas. See oli nii kurb ja nii masendav ning mulle nagu füüsiliselt lõigati südamesse. Täitsa ausalt! Nii valus oli hinges!"
Jaana oli mõni aeg tagasi kukkunud ja vigastanud oma jalgu ning keha. Jalgadel olid sügavad haavad, millel kärbsed peal ja vagladki juba sees. Veri nirises mööda sääri alla. Loomaarsti loomulikult ei kutsutud ja Jaana jäeti julmalt vajalikust arstiabist ilma.
Tunnistajate sõnul sai suksu uue trauma eelmise kuu alul - suur haav vasaku esijala piirkonnas veritses korralikult. Samuti olid hobuse silmad ühtäkki veripunasteks muutunud!
Korraga Kristel jälle helistas:
"Heiki! Tule ise ka siia. See on ikka õõvastav. Hobuse külgedelt võib ribid kokku lugeda ja süüa ta pole teab, mis ajast saanud. Liigestel oleks nagu mingid "suured munad" ja nn pepunukid on samuti teravalt üleval. Silmad punetavad, karv lahti ning haavadest ma ei hakka rääkimagi. Mida teeme?"
"Heiki! Tule ise ka siia. See on ikka õõvastav. Hobuse külgedelt võib ribid kokku lugeda ja süüa ta pole teab, mis ajast saanud. Liigestel oleks nagu mingid "suured munad" ja nn pepunukid on samuti teravalt üleval. Silmad punetavad, karv lahti ning haavadest ma ei hakka rääkimagi. Mida teeme?"
"Kui omanik heaga ei loobu, siis kutsu pollarid kohale. Kui pollarid ei tule, siis varasta kasvõi ära ja aja hiljem minu kaela."
Õnneks varastada polnud vaja, sest Juss isiklikult loobus loomast ja toimetas ta treilerisse. Enne seda jõudsid nad veel tülligi minna, sest Jaana ei võtnud ju jalgu alla:
"Palun tõuse üles, ma väga palun sind.” “Pea veel veidi vastu, varsti saad abi ja süüa”, nuuksus Kristel.
"Minge teie nurga taha ja küll ma ta püsti ajan!", räuskas Juss ja saatis kõik loomakaitsjad ja Jaanagi sügavale persse.
"Ei lähe me kuskile ja te ei tohi talle haiget teha!"
"Jaana nägi Jussi juures ikka näguripäevi küll!", läksid lõpuks nii mõnegi teise inimese häälepaelad valla. "Ma nägin teda verise jalaga juba aasta tagasi ja tulen ka politseisse tunnistama!"
Veel räägiti, et Juss elabki oma viha Jaana peal välja ning väärikas suksu saab siis haledalt kolki. Ka eelmine Jussi hobu oli otsa lõppenud enne õiget aega. Muide, tuli just meelde, et ka Irma leidis Jaana umbes aasta tagasi rakmeid pidi puude vahelt kinnisena ja oli teine üsna nõrkemise äärel olnud.
"Ma ei teagi mitu päeva ta vaeseke seal oli? Ta oli juba siis sellises seisus, et vaevu seisis püsti!"
Täna on Jaana loomakaitse liidu hoole all ühes tallis taastumas. Toidame teda esialgu väiksemate portsudega, sest ega nälginud maole tohi kohe tampi peale panna. Loomulikult organismust turgutavaid lisandeid ja kaeragi. Oi seda viimast võiks ta ahmida vast lõpmatuseni. Hämmingut tekitas aga ühe tunnustatud "hobuarsti" seisukoht. Ma ei hakka teda siin avalikult tögama, sest ta pole selle loo keskmes, aga ta ütles umbes nii:
"Vanad hobused näevadki just sellised välja ja Jaana olatev juba 25 aastane. Seega kõik on laias laastus korras ja ka need haavad on vanad, mitte värsked!"
Halloo hobulausuja! Mina olen hobuste koha pealt täitsa loll, aga tundub, et sina oled veel lollim vaatamata omandatud haridusele, sest ei näe need eakad suksud ühti sellised välja ja pole need ka vanad haavad!
"Vanad hobused näevadki just sellised välja ja Jaana olatev juba 25 aastane. Seega kõik on laias laastus korras ja ka need haavad on vanad, mitte värsked!"
Halloo hobulausuja! Mina olen hobuste koha pealt täitsa loll, aga tundub, et sina oled veel lollim vaatamata omandatud haridusele, sest ei näe need eakad suksud ühti sellised välja ja pole need ka vanad haavad!
Suure loomaga kaasnevad suured kulud ja raviarved. Lisaks peab liit ka talliteenuse eest maksma ja tänu absoluutselt ajuvabale seadusele tuleb meil ehk kunagi Jussilt va hoolimatult hobusenäljutajalt ja viinaninalt vaene loom ka üleüldse välja osta. Tundub jabur, aga just nii on Eesti juriidilised tarkpead selle seadustesse kirja pannud ja mäletatavasti pidi ka Vallatu Vincenti päästnud Anne-Mai just nii tegema. Säh sulle tänu hoolitsuse, vaeva ja pisarate eest ning lõpuks paneb loomapiinaja ka kenakese kopika tasku! Karistus missugune eks ole või keda siis tegelikult rahaliselt karistatakse? Loomapäästjat! Palju õnne Eesti Õiglane Õigusruum!
Seetõttu tulebki mul taas kübar ringi käima lasta ja Eestimaa Loomakaitse Liidu pangakontod leiate sellel lingil klikates. Mõistagi on kõige mugavam annetada helistades:
9000 777 (5.- eurot)
9000 888 (10 eurot)
Kuidas edasi? Veel täna õhtul saab politsei liidult avalduse Juss Mõtuse kriminaalvastutusele võtmiseks seoses loomapiinamisega. Irma ja härra Enn on nõus ka tunnistama minema. Loomakaitse Liit tagab aga Jaanale vajaliku ravi ning aitab vaese looma taas jalule. Täna on pakutud paljukannatanud suksule ka juba kahte kodu, kus ta saaks väärikalt vanadusepõlve veeta. Aga ärge rutakem sündmustest ette ja ravime üheskoos uhke ning väärika looma ikka enne täiesti terveks. Siis valime talle alles kodu välja. Mina tänan!
PS! Üks pilt rääkivat rohkem kui 1000 sõna. Üks viie minuti pikkune video annab seega edasi vähemalt 5 miljonit sõna. Oma suuruse tõttu ma seda siia blogisse üles laadida ei saa, aga vaadake seda Loomakaitse Liidu Facebooki lehelt. Ja pange aga taskurätikud aegsasti valmis, sest otse sündmuskohal filmitud videolugu tõmbab niiskeks ka karmimate meeste silma, aga just sellises seisus liidu vabatahtlikud vaese Jaana leidsid.