Ega ma veel täpselt tea, mis täpselt ees ootab, aga omamoodi astun ma Roomassaare sadamast ajamasinale ja sõuan tagasi 19. sajandisse.
"Mida sa plärad? Kuidas nii? Mis pagana ajamasin?", küsivadki nii mõnedki imestunult.
Tegelikkuses on kõik lihtsamast lihtsam ja selle näitega tahan ma tuua paralleeli tollase aja inimeste ja tänapäeva saarlaste mõttemaailma vahel.
"Mida neist püüda? Anname mingit mürki ja nad lähevad ise metsa surema. Pole vaja siia mingeid tõpratohtreid ja loomakaitsjaid!", olla mehed külapoe ukse taga kesvamärjukest libistades arutanud.
"Külamehed lahendaksid selle aina suureneva kassikarjaprobleemi ühe õhtuga ära ja see ei läheks vallale midagi maksma", ütles mulle vallavanem Jaan telefonis.
"Ära seda küll tee, sest siis on sõprus läbi ja ma olen sinu kõri kallal", kostsin vastu.
"Ei-ei, ega ma teegi, aga mõned on siin seda meelt, et just nii tuleks nende sigivate kassidega käituda!"
"Loodetavasti saab see isetegevusik kasside retsimine kunagi ka siin Maarjamaal otsa!"
"Küll ta saab, aga milline on siis plaan? Kas püüate kassid kinni ja saadate varjupaika? Vallal pole vist nii palju raha!"
"Ei tee nii. See läheb vallale kulukaks ja Saaremaal on niigi juba üle 200 kassi sees. Me parem tuleme kohale, püüame kinni, lõikame sealsamas ära ja laseme taas vabaks. Nii on vallale odavam ja kassidele parem. Loomakaitse liit mingile tapaaktsioonile küll alla ei kirjuta! See on kindel nagu Aamen kirikus!"
"Aga meil pole loomaarstigi!"
"Ära pabista! Ma võtan ise kaasa, ta on Ruhnu tüdruk ja seega on ka öömaja olemas."
"Hästi, ma tulen teile siis ise laevale vastu."
Ja nüüd ma siis koos loomaarstide Kelli Lomperi ja Piia Viluga Ruhnule põrutangi. Tööjaotus on lihtne - mina püüan, nemad lõikavad, väga haiged kiisud toome kaasa ja nende eest hakkavad hoolitsema Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu inimesed.
Loodetavasti kõik jäävad ellu ja paar-kolmkümmend Ruhnu kiisut saab steriliseeritud-kastreeritud ning nende lõpmatule paljunemisele saab piir pandud - MUNAD MAHA!