"Kes see hädaline siis on? Kas kana-, raud- või hoopis elle kull?"

Oma puhkuse lõpetasin varem eelkõige hädasolevate või tapetud koerte pärast laekunud teadete rohkuse tõttu. 

Ometigi sai mu esimeseks kundeks hoopistükkis lind. Nii kui hommikul mobiili sisse lülisin, hakkas see koheselt helisema:

"Tere, olen see ja see ning annan teada, et Suur-Sõjamäe uulitsal vajab abi üks "sokol."

Kes see "sokol" veel on? "Orjol" on kotkas, aga "sokol?" Mingi "kull" vist? Aga vahet pole ja kui vajab abi, siis tuleb minna.
Siinkohal ma pean heale lugejale rõhutama, et ega meil mingit sundust tegelikult minna pole ja tegemist on ikka vabatahtliku tegevusega. Kui aega, tahtmist ja viitsimist on, siis lähen. Kui pole, siis vaadake ise kuidas hakkama saate, sest ega see mingi palgatöö ole.

Mis siis Suur-Sõjamäele jõudes selgus? Autosid remontivate härrade sõnul lendas see "sokol" nende suurde angaari juba eelmisel päeval. Nad küll püüdsid teda välja ajada, aga see ei õnnestunud kuidagi. Seega jäi lind ööseks sinna.

Hommikul tööle naastes nad algselt lindu ei näinudki - otsisid ja otsisid, aga suleline oli kadunud nagu tinatuhka.

"Küllap sai ise välja", arvasid nad.

Aga võta näpust! Nii kui nad taas tuvidele teri panid ja viimased ka sööma tulid, ilmus ei tea kuskohast "sokol" ja hävituslennukina piketeeris oma ohvrite poole. Suur sõda läks lahti ja tuvid olid paanikas. Suled lendasid ja madin oli kõva, aga sedapuhku pääsesid kõik tuvid terve naha või ehk tervete sulgedega, oleks vast õigem öelda.

Seejärel tõusis "sokol" kõrge angaari lae alla ja jäi sinna hõljuma kuniks ühtäkki lihtsalt kivina alla kukkus. Mehed läksid uudistama ja uhke tegelane lamas ristseliti maas ega üritanud kuidagi vastu hakata. Nii ta kinni püütigi, pappkarpi pandi ja mulle üle anti.

"Mul hakkas temast ikka nii kahju väga suursugune lind ja nii abitus seisundis! Kas ta ikka abi saab?", päris määrdunud kätega heasüdamlik "õlituuker."

"Saab,saab! See on kaitse alune liik ja kui Tallinnas ei osata aidata, siis annan ta keskkonnainspektsioonile üle ning sõidab riigi kulu ja kirjadega Tartusse. Seal on Eesti ainuke arst, kes lindude ravi isegi ameerikamaal õppimas käinud. Nii, et ärge sapsige!

Praotan ettevaatlikult karbikaant ja kaks kollast silma vaatavad mulle uudishimulikult otsa. Lind ise oli rahulikkus ise ja see muidugist väga hää märk polnud, sest ta oleks pidanud ikka vähe mürglit tegema kui valgust näeb. Okitoki, viime ta siis tohtri manu.

"Aga, kes ta kurat on?", vaevasin oma pead, sest ega mingi linnutark ole ja hää kui tuvil ja varblasel vahet teen! "Kanakull või raudkull? See oli kindel, et elle kulliga tegu pole!"

Loomade Kiirabi Kliinikus vaatsime raudkulli üle, sest see ta just oli - tiivad terved, vigastusi ja verd näha polnud ning kõik tundus nagu täitsa korras olevat.

"Miks ta siis niimoodi maha sadas?"

Justkui tahtes, meile öelda, et pole mul häda midagi ja laske mul minna, haaras ta tuhandiksekundiga arsti näpu oma küüniste vahele. Naised kiljatasid.

"Ahaa, sa väike tõbras! Nii sa oma saagi kätte saadki!"

Tuleb tunnistada - ta oli kiire! No ikka väga kiire! Tundus, et mingit abi ta ei vaja ja sestap otsustasin linnu taas vabaks lasta. 

"Kui lendab minema on kõik hästi. Kui taas alla sajab, siis saadan Tartu Maaülikooli Kliinikusse Madis Leivitsa juurde ja vaadaku ise edasi. Rohkem pole minu asi!"

Aga kus ma ta vabastan? Kas viin linnast kaugemale või lasen samas kohas lahti? Kas tegu on talvel kergema toidu otsingul saabunud külalise või põlise tallinnlasega. Kus tal parem oleks?

Kui ise matsu ei jaga, siis pole vaja ka häbeneda, et antud küsimuses loll oled ja nii ma linnutarkadele helistasingi.

"Ära vii kuskile mujale! Nad elutsevadki seal Suur-Sõjamäe kandis, Lasnamäel on veel üks koht. Vii aga samasse kohta, sest seal on tal kõige paremad võimalused ellu jääda"

Ega raudkulli näe iga päev ja sestap võtsin naiska ning pesamuna ka kaasa. Eks siin oli muidugi ka väike kasvatuslik moment sees, sest "väikesed inimesed" panevad meie teadmata kõik kõrva taha ja nii seda maailmavaadet ja arusaamisi kujundatakse. Lapsed on nagu plastiliin ja neist tulevad just sellised inimesed nagu sa ise voolid!

Suur-Sõjamäele saabudes võtsin massinast karbi ja asetasin maha. Ettevaatlikult avasin kaane ja koheselt tegi raudkull ka minekut ning maandus lähedal asuva puule. Maskeering oli igatahes vägev, sest lind sulandus puuga nii üheks, et oli tükk tegemist  ta okste vahelt leidmisega. Sellepärast neid ei märgatagi ja sajad inimesed jalutavad mööda ega teagi, et siin ka sellised tüübid elavad! Ei usu mind? Aga otsige ise allolevalt pildilt raudkull üles. Ma luban, et ühe oksa peal ta istub. Ma panen selle pildi kohe suurelt, et ikka pusimist oleks!

Õhtul oli igatahes elevust kui palju. Igatahes kodus tuulerõugeid põdev vanem vennas läks kadedusest siniseks, et "suurest päästeoperatsioonist" osa võtta ei saanud ning nüüd oli ta juba sini-rohe-puna täpiline!

"Mis linnust nüüd edasi saab? Äkki tal oleks meie kodus parem olla? Me annaksime süüa ka!"

"Ei-ei-ei, nii see ei käi küll mitte! Tema kodu ongi puu otsas oksa peal ja seal on tal kõikse parem!"

"Aga kui ta hakkama ei saa?"

"Saab, saab ja edasi pole meie asi! Ja kui ei saa, eks siis läheme uuesti appi!"

See vastus rahuldas „väikeseid inimesi“ täielikult ja nad kalpsasid rõõmsalt trepist üles, et oma klotsimänguga jätkata.