Eilse päeva põhieesmärk oli natuke Lõuna-Eestis tolmu üles keerutada ja sealseid loomi aidata. Ja nii me naiskaga end juba varahommikul teele asutasime. Ometigi ei läinud kõik plaanide kohaselt, sest Ülemiste keskuse juures helises telefon:
"Jep!"
"Helistan teile Kaitseliidu staabist. Meil on territooriumil üks väga niru rebane. Tulge püüdke kinni kui võimalik."
"Oki-toki, eks ma siis tulen."
Sõdurpoisid võisid ilmselt imestada, sest antud juhul oli "loomakaitse" reageerimiskiirus selline, et annab silmad ette isegi politseile ja kiirabile! Päriselus see muidugist nii pole, aga sedapuhku sattusin lihtsalt nii lähedal olema, et jõudsin kohale mõne minutiga kohale. Las nüüd imestavad ja räägivad edasi!
Lühidalt öeldes kammisime kogu suure territooriumi läbi, aga reinuvader oli kadunud nagu tinatuhka. Ma ju räägin, et need kanavargad on äärmiselt kavalad ja targad ning nii kui ta aimas, et mingi "valner" tuleb teda püüdma, siis peitis end ää. Lahkudes sai kokku lepitud, et kui nekrutid teda uuesti näevad, siis püüdku ise kinni:
"Pange kindad kindlasti kätte, siis võtke turjast kinni nagu kutsikal ja pange kasvõi suurde prügikonteineriss - ma tulen võtan ta siis kaasa."
"Ega ta marutõbine ole? Paistis nii niru välja?"
"Ole nüüd, pole siin Põhja-Eestis mingit marutõbe ja tegemist kõigest kärntõvega. Eesti metsad on seda äärest ääreni täis!"
"Hallo! Meie leidsime metsast vigastatud kitsepoja. Öeldi, et ainult loomakaitse liidult saab abi kui tegemist on metsloomadega. Kuhu me ta tooma peame?"
"Metskitsepoeg praegusel aastajal? Küllap on tegu ikka suure loomaga, aga kus te asute muidu?"
"Saku lähistel metsas."
"Ma võin sinna järele tulla või saame siis kokku Männikul, linnapiiril. Veel mugavam oleks kui tooksite kitse Loomade Kiirabi Kliinikusse Mustamäele."
"Ja-jah, me toome ta sinna ning saame siis kliinikus kokku"
Ja nii me umbes poole tunni pärast kliinikus kohtusimegi. Täiesti hämmastav, et leidub tänapäeval ka selliseid inimesi, kes võtavad verest tilkuva metsaasuka oma puhtasse ja kallisse maasturisse ning viitsivad temaga linna arsti juurde sõita. Minu sügavaim austus ja kummardus sellele toredale noormehele ja -naisele! Enamus meist oleks jätnud metskitse piinlema.
Tegelikult oli mul endal konkreetselt seda otsust väga lihtne teha ja tundsin kitse pärast lausa rõõmu - ta sai lõpuks metsikust valust ja hirmust lahti! Metsas oleks võinud ta ju veel päevi ja päevi vireleda enne kui päästev surm janu või nälja tõttu saabuks. Öösel tulevad aga kiskjad elusast peast näksima, põgeneda ka ei saa .....
"Mis su autoga juhtus?"
"Ahh, ei midagi. Panin kitsele paugu ning nüüd pean kaskoga ja remondiga jamama hakkama! Täitsa pekkis, sest neid kuradi loomi on liiga palju ja jahimehed ei tee midagi! Normaalsed inimesed ei saa enam rahus liigelda ka mitte!"
Tuleb tuttav ette? Ikka tuleb. Hoolivate ja metskitse kogu hingest aidata soovinud noortele mu otsus mõistagi rõõmu ei valmistanud. Naine ei suutnud pisaraid tagasi hoida ja hakkas lohutamatult nutma. Aga nad mõistsid olukorda, et nii on just kitsele kõige parem, sest metsloomale tähendab pikaldane ravi inimese juures totaalset stressi. Lisaks on metskits uluk, kes nagunii varem või hiljem maha lastakse. Peale selle oleks võinud operatsioon lõppeda ka ühe koiva amputatsiooniga ning kolmejalgselt poleks loomal enam metsa asja. Ja kõige-kõige lõpuks kerkib küsimus, kus teda ravi ajal hoida ning loomulikult raha-raha-raha! Keegi peab ju selle tuhandetesse ulatuva arve ka kinni taguma ........
"Kas Tiibeti masitfite päästeselts? Ma Tartu loomade varjupaigast helistan."
"Kuulen."
"Meil on siin üks tiibeti mastiff, kes kodunt ennegi jalga lasknud. Meil oleks abi vaja, sest omanik tuleb esmaspäeval temast loobuma.
"Olen kuskil poole tunni pärast kohal."
Ka nüüd võis varjupaiga töötaja imestada ülima operatiivsuse üle. Aga tegelikult oli ju taas tegemist puhta juhusega, sest sattusime lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema. Kuna see Tiibeti mastiff tegi priikäigu ajal ka üksjagu pahandust ning talle tuleb uut kodu otsima hakata, siis temast kirjutan pikemalt pärast seda kui omanik on loovutuspapritele oma käe alla visanud.
Ka minu eilsel viimasel kundel ehk hoolivate inimeste poolt maanteelt üles korjatud kährikust tahan ma lähitulevikus pikemalt kirjutada. Ja mitte ainult temast ei tuleks lugu vaid räägiks siis juba kogu liigi saatusest ning Eesti riigi ja mõnede loomaarstide suhtumisest sellese maapõhja kirutud elukast. Igatahes poleemikat oli palju ja see rikkus ka vähekene inimestevahelisi suhteid, aga see kõik on kökimöki minu jaoks - olen ennegi loomade pärast tülli läinud ja luban pühalikult, et teen seda ka tulevikus!
Etteruttavalt olgu öeldud, et ka tema kohtumine autoga, jäi eelviimaseks asjaks siin maamunal, mida ta nägi. Meie esialgne suur lootus teda aidata sai otsa paraku taas röntgenülesvõtet vaadates - luu puru ja eutanaasia.
Alul olin kurb. Siis vihane, aga leppisin olukorraga ning lõpuks tundsin isegi kergendust - vaese kähriku valu- ja näguripäevad said lõpuks otsa ning ka see on loomade kaitsmine lausa suure algustähega, ma julgeksin väita! Kliinikust lahkusime veidi enne südaööd. Laias laastus oli päev pekkis, sest elule ma ei aidanud ju kedagi. Ehk läheb tänastel kundedel paremini .......
