Vahelduseks ka üks hää "loomauudis" ja nimelt detsembris Jõelähtmel auto alla jäänud ning ülirängalt viga saanud kutsa on juba sellises seisus, et võib uude koju minna. Raviga peab väikestviisi veel jätkama ning täna pole ka sugugi selge kas esikäpp hakkab tööle või mitte. Ometigi on tegemist väga hea uudisega ning seda eelkõige Vespaks ristitud koera ja teda aidanud inimeste jaoks.
„Kes on Vespa? Mis Jõelähtme koer?“, küsivad kindlasti need, kes looga kursis pole. Sestap tuleb uued lugejad kurssi viia ning laisa inimesena ma lihtsalt viitan oma eelmistele kirjutistele ning ei hakka kõike uuesti üle korrutama.
Õnnetus toimus möödunud aasta üheksandal detsembril ja toonane lugu algas nii:
„Veronika sõitis täna hommikul koos oma tädiga Jõelähtme kandis asuvasse talli hobuseid toitma, kui korraga keset sõiduteed heledat kogu lamamas nägid ….“
Muide, Veronika Truumaal on täna sünnipäev ja nii Eestimaa Loomakaitse Liidu kui minu poolt isiklikult palju-palju õnne ning veelkord siiramad tänud, et vigastatud koera ripakile ei jätnud. Pikema loo lugemiseks klõpsake sellel lingil.
Loomakaitse Liit kutsus inimesi appi ja sellele üleskutsele ka vastati. Vaese koera operatsiooniks annetati rekordsumma ja siinjuures tänud kõikidele hoolivatele inimestele.
Koera seisundi kohta tunti pidevalt huvi ja sestap ma usinalt ka raporteerisin.
Nüüd tahan ma tänada aga juba Billy Loomakliiniku arste, kes tegid ikka sigahead tööd, sest nende kontide kokkulappimine ja koerakese elule tagasitoomine oli ikka imetegu küll. Südamlik lugu läks väga-väga paljudele inimestele korda ja TV3 kolm tegi sellest uudisloo.
Koeraomanik oma hoolealusest loobus, sest esiteks polnud ta võimeline tagama vajalikku ravi. Teiseks polnud ta ka päris kindel kas saaks tulevikus hakkama kolmekäpalise koeraga. Ometigi polnud tegemist hoolimatu inimesega vaid ta ikka paar-kolm korda helistas veel ja tundis oma "Tusja" paranemise kohta huvi.
Taastusravi ajaks võtsid nn"Jõelähtme koera" enda koju Monica ja Margus Merima. Nemad ristisid koera Vespaks.
Te ei kujuta ette kui palju vaeva nad pidid nägema, sest hulgiluumurdudega Vespat pidi ju sõna otseses mõttes uuesti käima õpetama. Ka hädasid ei saanud loom teha ja teda pidi lausa püsti hoidma. Lisaks tuli veel arstide vahet pidevalt sõeluda ja tegelikult ma ei liialda kui ütlen, et jantimist selle kutsaga oli vaat, et sama palju kui pisikese lapsega.
Merima'dega pidasime pidevalt ühendust Vespa ravi ning paranemise osas. Ja vaatamata sellele, et olime iga hetk valmis appi tõttama, kandsid nad seda risti ja taaka vapralt üksipäini edasi. Kogu vaev tasus end lõpuks ära ja mõni aeg tagasi sain Monicalt kirja:
"Vespa tervitab. On kenasti taastunud, füsioterapeudilt sai ka kiita, et kasutab jalga päris hästi. Tegelikult on ta nüüd valmis uue perega kohtuma ja võiks hakata otsima.
See närvikahjustusega esikäpp laperdab niisama kaasa, aga sellega läheb kõvasti aega kui üldse taastub. Aga ka kolmel käpal arendab Vespa tohutut kiirust ja ta ongi tegelikult väga aktiivne. Autosõitu talub ka hästi. Tulge vaatama!"
Te ei tea kui mõnus on taolisi lõpuga lugusid kirjutada, sest pahatihti lähevad nn loomalugude kangelased taevastele jahimaadele. Üks päästetud hing juures ja see sai juhtuda vaid väga paljude inimeste koostöös. Müts maha ja sügav kummardus! Headus ja hoolivus andsid kurjusele ja ükskõiksusele ninanipsu ning mul on selle üle paganama hea meel!
