15 veebruar 2017

„Soome lastele tarkust jagamas“

Ma olen seda varemgi rääkinud, et isside roll on emmede omast märgatavalt suurem kui asi puudutab lapsi. Tegelikult algab mehe jaoks kõik ju juba naise sebimise ja voodisse saamisega. See on omaette kunst ja nõuab luuleandi, sest naistele ju meeldivad „ilusad valed.“ 

Eostamisprotsess oma keerukusega on aga juba kõrgem pilotaaž, mis nõuab täpset sihtimist ja ajataju – igal tuhandiksekundil on tohutu tähtsus! Eksida ei tohi!

Kasvatamisest ma ei räägi üldse – siin on issid emmedest mäekõrguselt üle, kui rinnaga toitmine mainimata jätta! Aga kah mul asi, sest just mina toon emmele poest ju piima. See jäetakse üldse mainimata!


Aga see selleks. Igatahes ilma issi tarkuseta oleks põnnid üsna jännis. Minu omad päris kõike "pärleid" ei omandanud,  sest näiteks „koolis käivad ainult rumalad ja tarkadel sinna asja pole“, deviisist nad aru ei saanud. Takkaotsa läks Andreas isegi ülikooli.

„Tainas, täielik puupea!“, aga ega ta pole karbi teravam pliiats või eredam kriit, kui soovite, kunagi ka olnud. Ma olen tuhat korda rääkinud, et trennis tugevad ei käi ja see on nõrkade jaoks. Aga vat ei jõua kohale, sest lapsest saati on ta ainult trennides käinudki.

"Mitä?"

"Mitte "mitä" vaid "mida"! Vähän tyhma oot ja see on sulle mitäääääää!"

Väikesest peast olid nad koos õega küll veidi taiplikumad. Mäletan, et käisime kirikus ja takseerisime teate ise, mis kuju. Vaatasime kaugelt ja vaatasime lähedalt ning minu targal juhtimisel läbi viidud eksperthinnang tuvastas, et härra J on tegelikult hoopiski proua J – naiselikud näojooned, ümaramad puusad, pikad juuksed, kuigi mnjah, lopsakad rinnad või õigemini nende puudumine, tekitasid mõningaid kahtlusi. Teades, et see võib kaasa tuua üleilmse ususkriisi ja rahutused, palusin meie sensatsiooniline avastus maha vaikida.

See oli esimene kord kui nad sõna ei kuulanud ja minu ustavate jüngritena koolis avastusest sõpradele rääkisid. Soome koolis sa ei tohi isegi sõna „nigeerlane“ öelda ja nüüd selline lops! Jeerum, Sina Jeerum! Emme kutsuti kooli ja millimeeter oli puudu, et nad isegi riigist välja oleks saadetud.

"Aga issi ütles ja me ise ka uurisime - see oli teadustöö!!"

„Ta pole mingi issi vaid teie onu! Ma olen teile tuhat korda rääkinud, et onu Heiksi ei tohi kuulata, sest ajab kogu aeg jama suust välja ja teeb nalja! Kas saite aru?“

„Noo aga pärast issi surma on ta ju issi! Me oleme kogu aeg tema juures ja tema siin meil! No on 
küll ju issi ...."

„Ei mingi „nood" ja t
a on onu ning tema juttu ei pea kogu aeg kuulama! Ja teist onu pole vaja ka kuulata - nad on mõlemad veidi sassis omadega! Onudega pole teil vedanud! Kas saite aru?“

„Jah emme, saime aru!“

Õnneks neid Soomest ja isegi koolist välja ei aetud ning karistuseks pidid nad nädal otsa õhtu teate ise küll, millist raamatut lugema. Ja veel suuremaks õnneks ununes neil üsna ruttu ka emmele antud lubadus minu tarka nõu rohkem mitte kuulata.

Ja nii see aeg lendas. Poisid mühisevad ümber nagu mets ja on pikemad kui mina. Tüdrukud õnneks mitte. Veel mitte!

Ja las kasvavad ja uhkustavad oma pikkusega. Mul on ka kõrges eas neile midagi vastu panna – näiteks palju suurem kõht ja palju-palju kõveramad jalad. Ja loomulikult terav mõistus! Veidi vanemad inimesed vast mäletavad nõukaaegset multikat, kus üks papagoi kogu aeg korrutas:

„Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus! Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus, taiplikkus!“

Just nagu minust oleks räägitud! Emme eile kurtis, et poiss kogu aeg lamab diivanil! Ja veel ühes asendis! Kontrollisin luubiga ja lamatisi ei tuvastanud, aga sellest „issi ja tita ajast“ sai ta vähemalt veidi targemaks.

„Kui mees lamab, siis on ta väsinud! Kui naine lamab, siis on ta laisk! Ja nii ütlegi emmele järgmine kord! Soovitavalt homsest ütle nii, sest siis olen ma juba selleks korraks siit läinud.“

Täiesti veider – Eestis teab seda vaat, et iga laps, aga Soomes pole isegi täismehed kuulnud! Säh sulle kooki moosiga ja jäta veel juhtiv roll lapse kasvatamisel naisele!