"Susiseb-susiseb, aga väga aeglaselt ja vaikselt"

Eile oli mäletatavasti see päev kui "Suure Plaani" kohaselt pidi LOOMAVEEBI-leht avanema. Aga nii teps mitte ei läinud ja jäigi endale kingitus tegemata. Miks siis? Põhjuseid on tegelikult lausa kaks.

Esiteks arendas seda üks igati tore ja abivalmis noorsand vabatahtlikkuse korras, aga neli kuud nokitsemist tulemit ei andnud - küll oli üks lastest haige, siis jällegi naine, siis juba arvuti ning seejärel jäid jälle põngerjad tõbisteks. Mõistagi tahtis ju palgatöö ka tegemist ja nii see aeg lendas. Teiseks jäin ise aasta alul paariks nädalaks haigevoodisse sirakile ja mitte kui midagi ei toimunud!

Muide, see käib tegelikult kogu Eesti vabatahtliku loomakaitse kohta, mis lonkab mõlemat jalga korraga ning on pole just eriti efektiivne ega operatiivne.

"Me täname, me täname, ......."

Nii laulsid mäletatavasti Teele ja Kiir kui Lible neile hääd titeõnne ning muid toredaid asju soovis. Ja nii ümisen vaikselt ka mina, sest laulmine on mul seadusega keelatud - vares lihtsalt pole laululind! 

Eilne nukker päev sai aga teie ja jumalate abiga vapralt üle elatud ning ilma nende toetusavaldusteta poleks ma välja vedanud. 

Olen märganud, et viimasel ajal toovad nii mõnedki inimesed ikka FB-õnnitlejate arvu suurelt välja ja tänavad seejärel sulnilt. Mina ei hakka aga igati kekkamist väärt neljakohalise numbriga eputama vaid üritan traditsioonilist tänukõnede malli eirata ning minna oma rada. Eristumine eelkõige. Eks ole?

Eestlane on teada tuntud vingukott ja hädaldaja ning mina olen TÕELINE EESTLANE! Sestap hakkan nüüd virisema. Mida mulle siis kõikse rohkem eilsel sünnipäeval sooviti? Armastust ja õnne loomulikult!

"Halloo! Kas te olete hulluks läinud või? Minu eas armastust ja õnne! Ennekuulmatu! Nii vanale inimesele tuleb ikka hääd tervist ja väikest pensilisa ehk rahakest soovida, mitte mingeid emotsionaalseid totrusi!"

"Keskkonnainspektsioon rikkumist ei tuvastanud"

Nuh-jah, nii palju kui mina tean, siis peab püünisel ka jahimehe kontakt olema. Seda esiteks. Lisaks on taoline jahipidamisviis lubatud looma "koheselt surmava rauaga".

Antud juhul jalutas aga edukalt tapetud ehk "surnud loom" pärast raudadest vabastamist õnnelikult metsa tagasi. Midagi on mäda, aga inspektsiooni vastus loomakaitse liidule oli igatahes järgmine:

"Ei ole võõraid lapsi, kõik on omad! Ka loomariigis on vahest nii!"

 "Mina võõrast last armastada ei suuda, aga mees minu last peab armastama!", ütles kunagi ammu mu toonane elukaaslane.

"Kapist välja ehk uus kuum paar!"

 "Mina ainult karu armastan!", kuulutas kunagi Mati Nuude koos Apelsini-poistega. Ja seda kuulutan ka mina nüüd ja alati:

"Mina ainult karu armastan!"

„Kutsikad läksid nagu soojad saiad!“

Loomalapsed on armsad ja tekitavad positiivseid emotsioone, aga sellist asja, et kümnele kutsikale pooleteist tunniga kodud leitakse!? Vat seda pole mu silmad veel kümne loomakaitseaasta jooksul näinud.
Tegelikult oli meil tõsine mure, sest pelgasime, et keset talve kodupakkujaid ei leidu, sest eestlased võtavad koeri parema meelega ikka kevadel. Lisaks oli ju neid ka nii palju! Need imearmsad karvakerad oskasid aga inimeste hinge ja südameisse pugeda isegi pelgalt piltide vahendusel ja jagajaid ehk koduotsijaid oli sedapuhku lausa ligi 1300! Kniks ja kraaps!

„Appi! Mul on täielik hullumaja puhvet!“, ohkas Vicky, kelle telefon lakkamatult helises. „Ma ei jõua vastata. Lihtsalt ei jõua!“

„Suuna osa kõnesid minu peale! Anna minu number“, tõttas naiska talle appi.

„Kümme imearmast mastfilast otsivad hoolivaid kodusid“

Hommik, külm, udu ..... Ärkan koerakuudis kahe tiibeti mastifi vahel.

„Miks sa kuudis pidid magama?“, pärite nüüd kindlasti.

Kohe seletan asja lahti. Nimelt olen viimasel nädalal pea iga päev ninapidi arvutis olnud ning tööd teinud. Seega jäi naiska koos oma murede, soovide ja vajadustega veidi tahaplaanile. Eile õhtul võttis ta aga rangelt ühe teema üles:

„Sind pole nagunii sel nädalal minu ja laste jaoks olemas olnud, aga nüüd võiksid vähemalt midagi kasulikku teha. Kirjuta üks lugu valmis! Ma juba ammu palusin!“

„Täna pole aega! Hommikul kriban!“

Nii ma kuuti koos koertega sattusin ja tõttöelda polnud seal üldse mugav. Sestap hiilisin varahommikul salaja tuppa ja üritan selle looga ühele poole saada enne kui memm ärkab. Siis on vähemalt pluss kirjas ja õhtul lastakse ehk isegi koikusse.

"Ühe habemega loo lõpp ehk Kibuna jaama lähistel vireleva koeraga on sotid selged!"

Näikse, et palju muret ja peavalu tekitanud lugu Vasalemma kandis virelevest koerast sai tänu Anna-Liisa Talviste​'le nüüd lõpuks kontrollitud.

„See koer elab seal üksi ja on täitsa nälgas. Vaesekese kuut on lagunenud ja ta on sunnitud vihmaga keset lompi elama! Kuiva kohta pole! Rongis inimesed keeravad pilgu lausa mujale, sest ei suuda taolist loomapiinamist vaadata!“

Kokkuvõtvalt just sellised need kaebused olid, mida rongiga möödasõitvad inimesed edastasid. Plaan oli nädalavahetusel sinnakanti tuuseldama minna, aga õnneks saabus enne Anna-Liisa kiri:

"Ma käin seal ise ära. Nagunii lähen sinnakanti lapsele ponisid näitama. Aga helista Riisalule ka. Äkki tema teab - ta elab ka kuskil seal? Kas annan numbri?"

„11 aastane Karro otsib kodu“

Taas jõudis minuni üks kurb lugu, milles on oma roll perenaisel, tema koeral ja vikatimehel. Lühidalt öeldes perenaine suri ää, koer jäi ripakile ja pärijad laiutavad käsi. Koer on antud juhul täiesti ilmasüüta tegelane ja patseerib kurvalt Urge küla vahel Raplamaal. Nii ta külarahvale silma jäigi.

Algselt taheti varjupaik järele kutsuda, aga kuuldes perenaise surmast ja arvestades vanahärra soliidse vanusega, jäeti see siiski tegemata. Ehk on tõesti nii parem. Kiri ise oli aga järgmine:

"Aitäh hoolimast!"

"Salakütid tegutsevad?"

Salaküttidest olete vast kõik kuulnud, aga enamasti jäävad püssitoru ette ikka kitsed. Vahest võetakse ka mõni põder maha. Kadunud Vigala-Sass rääkis kunagi mulle, et Saaremaal, Triigis, tema kodu lähistel käib näiteks üks suur paugutamine aastaringselt ja pole üldse oluline kas on jahihooaeg või mitte.

"Loomadele ei anta metsas üldse asu! Nad tulevad juba talude juurde varju ja abi otsima! Sellist asja pole ma veel varem näinud", just nii ta ütles.

Jupp aega on salaküttide koha pealt üsna rahulik olnud kuniks täna sain Ida-Virumaal kirja. Jekaterina kirjutas:

"Üks habemega lugu ehk Kibuna jaama lähistel virelevast koerast"

Selle õnnetu koera kohta tuli informatsioon juba eelmisel suvel. Käisin ise otsimas - ei leidnud. Vabatahtlikud jaurasid terve nädalavahetuse - ei leidnud. Loomakaitse Liit saatis pöördumise ka Harjumaa veterinaarkeskusele koos google koordinaatidega - tolku sellest polnud. Sealne spetsialist Urmas Saron kirjutas:

"Ei leidnud kohta üles, saatke täpne aadress!"

Ja nii see lugu jäi kuniks nüüd tuli taas üks kiri ja hädakõne:

„Loomakaitse liidu tegelased pannakse vangi?“

„Ma panen teid kinni varganäod ja annan kohtusse“, ähvardas möödunud sügisel sarikaebaja Niina-Inessa Stepanova. „Te veel näete! Ma ei jäta seda asja niisama kui te ei hakka tegema nii nagu mina tahan!“

Ja tädike hakkaski tegutsema - süüdistas algselt Cim Aajet kallaletungis, siis mind, siis oli süüdi jälle Cim. Mina sain veel süüdistuse selles, et jätsin ta abitusse olukorda, ehk et ei viinud haige jalaga arsti juurde. Seejärel tuli süüdistus, et Loomakaitse Liidu vabatahtlikud on ta asju varastanud. Olgu kohe mainitud, et see arulage lahmimine kuhugi ei viinud. Nüüd on proual jälle uus nõue.

„Berta ja Jaani ehk „vanurite“ taaskohtumine võttis silma märjaks“

Bertaga juhtunu paneb omamoodi uskuma headusesse, millesse ma tõttöelda juba ammu enam ei usu.

„Ükski heategu ei jää karistuseta! Aita sant jalule ja ta lööb sul karguga silma välja!“, on vaid mõned ütlused selle kohta kuidas pahatihti taolised "head lood ja teod" lõpevad. Bertaga juhtunu on aga risti vastupidine ja selles said kokku eranditult ainult hoolivad inimesed. Koera väidetavalt õue tagasi viia ja vedelema jätta käskiv varjupaiga töötaja välja arvatud. 

Pärast Jaaniga näost näkku kohtumist ja rääkimist loksusid paika ka viimased puzzletükid. Nüüd aga kõigest järgemööda. Berta kuulus Jaani tuttavatele ja pärast perenaise surma käis taat koera eest ikka hoolitsemas ja temaga jalutamas, sest peni oli paks, mis paks! Nii et tegu on vanade tuttavatega.

„Nunnumeeter põhja ehk ravi vajanud Täpi võitis kliinikurahva südamed!“

See pisike kolmekuune koeralaps viidi eile Loomade Kiirabikliinikusse, sest oli äärmiselt loid. Pererahvas oli tõsiselt mures. Mis siis juhtus? Ei midagi erilist vaid uudishimulik Täpi avastas maailma ning pistis sibula nahka. Säh sulle tervisliku toitumise aluseid!

Kliinikurahvas armus aga imearmsasse kutsikasse sedavõrd ära, et isekeskis peeti juba plaani kuidas küll omanike käest see tegelane kätte saada. No kohe kõigile meeldis ta nii väga! See oli muidugi nali, sest otse loomulikult saavad kõik inimesed ikka oma lemmikud tagasi, aga sellist villast me seal tagaruumis viskasime küll.

„14 aastase retriiveriprouaga on selgus majas“

„Kas teie olete Heiki? Kas te tõesti teate kus see kollane koer on? See retriiver? On ta ikka elavate kirjas?“, küsis minult vanem härrasmees hetk tagasi telefonis.

Kuuldes, et koer on kliinikus ja kõik on korras, puhkeb 67 aastane Jaan nutma.
„Jumal tänatud. Otsisin teda eile kella üheteistkümneni õhtul, aga ei leidnud. Küsisin kõigilt, kes vastu tulid, aga keegi polnud näinud. Arvasin juba halvimat, ta on ju juba vanake ka ….“

Lugu lühidalt järgmine.

„Eakas retriiver lamas jõuetult Tallinna piiril. Kas haige loom hüljati?“

Tänasele päevale ja kogu nädalale pani punkti õhtul kell kaheksa saabunud kõne.

„Leidsime Tallinna piirilt jõuetuna lamava retriiveri ja tõime ta koju. Alul tundus, et ta hakkab poegima, sest käia ta ei jõudnud ja kõht on hirmus suur. Kes talle järele tuleks?“

„Kassipidamise uued nõuded“

Head kassisõbrad! Alates homsest hakkab kehtima Euroopa Nõukogu uus direktiiv 23652/26, mis muuhulgas kehtestab uued nõuded ka toas peetavatele kiisudele.

Kõige suurem muudatus on vast see, et uue korra kohaselt peab igal toas peetaval kiisul olema tulevikus ka

„Laupäevane luigepaanika“

Laupäeval said vast kõik ametkonnad kõnesid ühe Russalka monumendi juures peesitava luige pärast. Ennelõunal helistati minulegi.

„Kas loomakaitse? Tulge kohe kohale! Luigel on üks jalgadest murdunud ja ta lamab jõuetult. Tulge kohe Russalka juurde!“

"Loomapiinajate nimekiri on pinnuks silmis!"

"Olen karistuse ära kandnud ja õppust võtnud. Võtke mu nimi kohe oma kodulehel olevast "loomapiinajate nimekirjast" maha, sest "googeldades" on see kõigile nähtav! Ma tahan oma eluga edasi minna ja alustada puhtalt lehelt!"

Just taolise palvega pöördutakse loomakaitse liidu poole üsna tihti. Viimane analoogne palve laekus meie postkasti üleeelmisel nädalal. Paraku on tegemist avaliku informatsiooniga ja me ei

"Kas ma peaksin muretsema?"

"Hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele",ütleb vanasõna.

Hommikulauas kohtun ma naiskaga üsna harva. Lõunal peaaegu mitte kunagi. Õhtulauas me enamasti trehvame küll ja siis ta pakub seda va söögipoolist vägagi lahkelt.

Huvitav! Kas ma peaksin muretsema?

„Mida koerale joogiks pakkuda? Loomulikult, ikka viina!“

Paljudes koerasõprades tekitas hiljuti pahameelt Facebooki video, milles keegi Suure-Jaanis elav härra oma koerale viina jootis. Mees ise laadis vastiku video üles ja oli vaat, et uhkegi! Lisaks rääkis rahvasuu, et „jänkupoiss“ olla ka varem koera kägistamise eest karistada saanud. Loomakaitse Liit palus pollaritel asjasse selgust tuua. Ja uurisidki ja puurisidki ning detektiivitöö tulemus oli järgmine. Lugege ja mõelge kaasa:

„Lumivalguke otsib kodu“

Loomaarstid puutuvad tihti kokku selliste loomadega, keda omanik tahab magama panna, sest mingi tervisehäda on küljes. Ka Lumivalgekeseks ristitud kiisukese lugu algab täpselt samamoodi.

„Ei mina ta sitaga jändama hakka. Pange magama! Ma tahan ikka tervet looma ja õnneks on kasse ka jalaga segada!"

"Lastevanemate ja Tartu hobusõprade vastulause Postimehes ilmunud artiklile"

Kui selle hinnaks, et Ihaste hobused lõpuks jõuludeks saaksid mineraale, köhasiirupit, paremat sööta, peab olema ühe inimese nimetamine "pahatahtlikuks", siis las olla nii.

Märgukirja eesmärgiks oli hobuste aitamine. Ja me teame kõik, kui palju on Ihaste hobuste eest hoolitsetud, kas, kui palju ja millal on nad saanud mineraale, korralikku heina, haiged hobused köhasiirupit. Jäägu kogu pikemaajalisema probleemi taandamine ühele inimesele ütleja arusaamiseks asjadest.

Kui aga Postimees nimetab kaudselt ka 21 Ihastes ratsutamisega tegelenut ja seitset lapsevanemat „ilma tegeliku tõsise aluseta kaebajaks“ (vt Postimehe juhtkiri 13.01.2017), on see ohu märk ja selge signaal neile, kes hoolivad - kui märkad probleeme ja hoolid, siis ära otsi abi, ära püüa asju lahendada, ära kirjuta, ära räägi, ära helista. Kui jaksad, tee ise midagi, kui enam ei jaksa, tule tulema, unusta ja las kõik olla nii nagu seni.

„Harjumaal, Kirdalus uitavad kaks koera maanteel! Kelle omad?“

Täna käisime koos naiskaga siis Saku lähistel kahte koera püüdmas. Taoline hädakõne tuli ja kuna olime seal lähistel, siis otsustasime aidata.

„Käivad üle maantee edasi-tagasi ja jäävad veel auto alla! Siin on tihe liiklus“, muretses üle kaheksakümne aastane vanapapi. „Ma olen neid varasemalt ka näinud siin luusima. Viimati vist eelmise aasta alul.“

"Päevik"

Sinine teisipäev, lumi ja labidas .....

Ühtäkki tuli meelde kellegi tore kirjutis. Vana lugu, aga meenutagem siis:

"Kallis päevik,

Aug. 12
Kolisime oma uude kodusse Kanadas. Siin on nii ilus. Mäed on nii võimsad. Ei suuda ära oodata aega, mil saan neid lumistena näha.

„Kuriteoteade“

Meie peres hakkas tänavune gripimöll pihta juba jõulude paiku ja otsa tegi lahti viieaastane pesamuna – kõrge palavik, kõhimine, iiveldus jne. Korra sai isegi haigemajas käidud, et neetult kõrget temperatuuri maha saada.

Mõne aja pärast oli vanem vennas temaga solidaarne ja otsustas samuti haigeks jääda. Tõsi, temal nii kõrget palavikku polnud, aga see eest läkastas ta nagu hobune. Kui siia lisada, et teda niigi vaevab astma, siis saate isegi aru, et asi on hull.

Meie Maa: "Loomakaitsja: Eesti seadusandlus on nõrk!"

"Meie Maa" küsis minult kommentaari juhtumi kohta, mil naaber siis üleaedsete koera maha laskis. Lugu juhtus teatavasti Sauvere kandis Saaremaal. Minu vastust saate lugeda järgmisest loost.

Meie Maa: "Loomakaitsja: Eesti seadusandlus on nõrk!"

Postimees: "Tartu hobusetallid sattusid kaebajate rünnaku alla"

Tartu tallide hobuseteema on jõudnud ka Postimehesse ja jummel tänatud. Sellist juttu uskusin ma amtenike ja omanike poolt ka kuulvat. Nii et miskit üllatavat.

Kui tervis vähekeni lubab, siis võtan esmaspäevaks kokku kõikide inimeste kirjad, mis kirjeldasid Tartu kahe talli ja sealsete hobuste olukorda, Ja siis otsustagu juba hea lugeja ise kas jama ajavad need kümned ja kümned hobusõbrad või paar ametijukut või talliomanikku.

"Pöide vallavalitsus: Kassid peavad kaduma!"

Jõulud on lähenemas ja eelkõige seostub see mõnedele sellega, et kunagi olla sel päeval üks juut sündinud. Päris kindel see muidugist pole, aga kindlamast kindlam on see, et oma otsa leiavad mitukümmnendtuhat looma ja lindu, kes siis meite seedetrakti rändavad.

Kui enamasti killitakse põllumajandusloomi, siis Saaremaal asuva Pöide vallasaksad tahavad suure püha eel Puka küla kassidele otsa peale teha. Kell tiksub ja mõne päeva pärast peaks veretööga algust tehtama!

"Miks on Heiksil närvid läbi?"

Miks on Heiksil närvid läbi? Miks ta süda puperdab? Miks ei suuda mees enam keskenduda ning uitab tänavatel hiliste öötundideni välja ega julge koju minna?

Rumal küsimus! Mida te ise teeksite kui peaksite pidevalt end soolasambaks oma enese kodus ehmatama? Neiu ise peab end mõistagi "õrnaks valgeks daamiks", kes pingutab vaid MINU tähelepanu nimel.

"A-ha-haa, lubage naerda!", ütleksin ma selle peale, sest taolised üleelamised lõppevad varem või hiljem intensiivravipalatis või kabelis. Aga äkki see on ongi temakese eesmärk? Appi ja säh sulle tähelepanu ja sümpaatia otsinguid!

"Aasta loom 2017 - metskits"

President Arnold Rüütel ütles kunagi ühes intervjuus umbes nii:

"Mina kitse tulistada ei suuda!" Ta on nii ilus loom!"

Tõsi! Metskits on äärmiselt ilus ja graatsiline. Metskits on ka ääretult õrn ja habras loom ning autoga kokkupõrked lõppevad nende jaoks enamasti siiski pöördumatute tagajärgedega.

Mina tegelikult ei suuda ühtki elushinge tulistada. Väljaarvatud juhul, kui ta mind või mu peret ei ohustata ja see l reegekehtib ka inimlooma kohta.

"Aasta lind 2017 - turteltuvi!"

Minu aknalauale maanduvad igal jummala hommikul kaks tuvi. Teinekord koos. Teinekord ükshaaval. Nii ka täna tuli isane tere hommikust soovima. Emast polnud.

"Hääd uut!!"

Ei ole midagi teha ja nüüd on see käes! Uuel aastal antakse kõiksugu lubadusi ja mõni lubab joomise maha jätta. Teine suitsetamise. Kolmas naise, mehe või armukese. Edu neile kõigile oma lubaduste täitmisel.

Samas ei taha ka mina halvem olla ja luban nüüd kõiki asju aina rohkem teha - rohkem toetajate meele järele olla. Ja rohkem kirujatele ja oma tööd mittetegevatele ametijukudele närvidele käia. Seda lubadust võtan ma eriti tõsiselt.

Mu loomakaitsetöö ja kirjatükid on toonud mulle juurde nii sõpru kui vaenlasi ning sestap üritan veel ausam, veel otsekohesem ja veel teravam olla! Ka seda lubadust võtan ma äärmiselt tõsiselt ning loodetavasti kuulete siis õige tihti kuidas valner igati "südamlike ja toredate loomapiinajate" kohta laimulugusid välja mõtleb.

Kindlasti luban ma veel rohkem tina panna, veel rohkem suitsu teha, veel rohkem süüa ja veel kiiremini autoga sõita. Palju-palju rohkem seksida, võimalikult paljude naistega "kõrvalhüppeid" teha, aga samaaegselt ühele truu olla, luban ma ka! Kõiki teisi asju luban ma mõistagi samuti aina rohkem ja rohkem teha .....

Oma naiskat, lapsi ja lapselapsi luban ka palju-palju rohkem armastada. See on aga niigi raudpoltkindel ja seda ei pea isegi lubama mitte!

Hääd uut aastat siis kallid sõbrad ja sugulased, tuttavad ja võhivõõradki! Mingu meil kõigil 2017 aastal hästi!