Hommik, külm, udu ..... Ärkan koerakuudis kahe tiibeti mastifi vahel.
„Miks sa kuudis pidid magama?“, pärite nüüd kindlasti.
Kohe seletan asja lahti. Nimelt olen viimasel nädalal pea iga päev ninapidi arvutis olnud ning tööd teinud. Seega jäi naiska koos oma murede, soovide ja vajadustega veidi tahaplaanile. Eile õhtul võttis ta aga rangelt ühe teema üles:
„Sind pole nagunii sel nädalal minu ja laste jaoks olemas olnud, aga nüüd võiksid vähemalt midagi kasulikku teha. Kirjuta üks lugu valmis! Ma juba ammu palusin!“
„Täna pole aega! Hommikul kriban!“
Nii ma kuuti koos koertega sattusin ja tõttöelda polnud seal üldse mugav. Sestap hiilisin varahommikul salaja tuppa ja üritan selle looga ühele poole saada enne kui memm ärkab. Siis on vähemalt pluss kirjas ja õhtul lastakse ehk isegi koikusse.
Kui enamasti räägitakse hullusid lugusid naistest, kes pärast lahkuminekut teevad mehe puupaljaks, siis juhtub ka vastupidiseid olukordi ja see lugu on just selline. Naine tõmbas teise mehe juurde leelet ja jättis mehe, koerad ja eelmise aasta lõpus ilmavalgust näinud kutsikad külma kõhuga maha. Armastus, südamevalu, abivallavanem, reetmine ja tiibeti mastifid - kõik osised üheks korralikuks armastuseromaaniks on igatahes olemas. Repliigikorras mainin, et vallasaks olla üks paras suller, kes ka koertega hangeldab. Härra ärib koerad maha, aga paprid jätab enesele ning hiljem on uued omanikud hädas nagu mustlased mädas! Nii vähemalt mulle kurdeti, aga seni kuni ma pole kirjalikke avaldusi näinud, jätame esialgu härra rahule ja tundmatuks ning käsitlen seda teemat kui üht täiesti tavalist loba ehk „külajuttu“!
Ühesõnaga armastus sai naisel otsa ja mees, nimetagem teda soomlane Timoks, jäeti maha. Ei midagi erilist ja ikka juhtub. See polegi aga antud loo juures oluline vaid keskendume kutsikatele, kes sündisid 16.detsembril eelmise aasta lõpus. Nende emme on sinivereline mastiff. Issi aga puhasttõugu Le Graanz. Timo küll püüdis koerte seksivärki jooksuajal ära hoida ning viis isegi isase mastifihärra kodunt ära. Saatuse irooniana tuli aga just sel ajal aeda naabri peni ja koerteseks hakkas pihta nagu ennemuiste rehepeks!Timo on täna püstihädas, sest igal jummala hommikul sõidab ta laevaga Soome tööle ning päeval kella kolmesega ruttu-ruttu tagasi, sest kutsikad tahavad ju süüa ja kasimist. Saate vast isegi aru, et härra on hullumise äärel! Ometigi oma naise koertesse väga kiindunud mees neid päris igale ühele ka ei anna:
„Ma tahan, et nad saaksid väga head kodud ning tahaksin tulevikus neid ikka ka vaatamas vahest käia! Ketikoerteks ma neid igatahes ei anna!“
Timole on oma abikäe ulatanud Vicky ja tema õblukestel õlgadel kodude otsimine viiele isasele ja viiele emasele koeralapsele laias laastus ongi. Täpsemat informatsiooni saate seega temalt ja kui teil on soov mõnele neist karvakeradest kodu ja armastust pakkuda, siis helistage julgelt Vicky numbrile 56 674 228
Riputan ka koerte pildid üles ja alustame neljast tüdrukust. Viiendast kahjuks fotot pole. Neile järgnevad poisid. Ja kõige lõppu panen emme ja issi, sest siis saate ette kujutada, milline teie uus pereliige tulevikus välja nägema hakkab.
