„Ükski heategu ei jää karistuseta! Aita sant jalule ja ta lööb sul
karguga silma välja!“, on vaid mõned ütlused selle kohta kuidas pahatihti
taolised "head lood ja teod" lõpevad. Bertaga juhtunu on aga risti vastupidine ja
selles said kokku eranditult ainult hoolivad inimesed. Koera väidetavalt õue tagasi viia ja
vedelema jätta käskiv varjupaiga töötaja välja arvatud.
Pärast Jaaniga näost näkku kohtumist ja rääkimist loksusid
paika ka viimased puzzletükid. Nüüd aga kõigest järgemööda. Berta kuulus Jaani
tuttavatele ja pärast perenaise surma käis taat koera eest ikka hoolitsemas ja
temaga jalutamas, sest peni oli paks, mis paks! Nii et tegu on vanade
tuttavatega.
Järeltulijad müüsid aga Muugal asuva kodu maha ning ostsid
linna korteri, mille parketi peal ei saanud eakas koer liigutud. Lisaks tekitas
pingeid ka pisipere lisandumine ning sestap tuli koerale uus kodu otsida. Vana ja
vaevuliikuvat ülesöödetud peni ei tahtnud aga keegi. Sestap kerkisid Berta pea
kohale tumedamast tumedamad pilved, mis tema elunatukese lõppu kuulutasid kuniks
Jaan talle halastas ning enesele võttis. Kõik see toimus oma neli kuud tagasi.
Üleeilse draama algatajaks oli naabrinaine, kelle autot
alati abivalmis Jaan pesi – proua sõitis lihtsalt aiast välja ning väravat ei
sulgenud. Jaan ei kontrollinud ka ning õhtuse viimase „pissilkäigu“ ajal tegigi
Berta minekut. Ei-ei, ta ei läinud kaugele, vaid ainult mõnikümmend meetrit oma
majast, kus nad koos Jaaniga igapäev tervisekõndi teevad. Jalad vedasid aga alt
ja nii Sirli pere ta leidiski. Kuna koer oli vaatamata porisele ilmale kuiv ja
puhas, siis tekkiski kuri kahtlus, et ta on autost välja tõstetud ning
hüljatud. Heatahtlikud naabrid viisid jõuetuna lesinud koera tuppa ja hakkasid
abi otsima.
Jaan, lõpuks märgates, et Berta on kadunud, tormas
hommikumantli väel küla vahele koera otsima, aga kutsa oli kadunud nagu tinatuhka.
Vanahärra tuuseldas oma paar tundi kuniks külm sundis teda koju tagasi minema.
Seejärel võttis ta auto ja sõitis ta ka kaugemad tänavad läbi ning tegi ringi isegi
koera vana kodu juurde. Neli tundi otsimist tulemust ei andnud. Raske südamega
sõitis ta koju ning ees ootas unetu öö.
„Arvasin, et ta läks surema. Koerad ju teevad nii!“, ütles
ta vaiksel häälel.
Riburadapidi jõudis asi minuni ning kutsa sai viidud Loomade
Kiirabikliinikusse, kus tal tuvastati suurenenud maks. Ei midagi hullu, vaid kõigest ealised
iseärasused. Berta on oma vanuse kohta supervormis kui totaalne ülekaal välja
arvata - aparaat näitas 39,6 kilo ja seda on ilmselgelt liiga palju. Eile õhtul
lasti ta kodusele dieedile.
Jaan sai koera saatusest teada oma endiste töökaaslaste
kaudu, kellel on Facebooki kontod ja me rääkisime päeva jooksul telefonis üsna mitu
korda. Õhtul muutus vanahärra aga juba kärsituks.
Polnud ka ühtki mõjuvat põhjust seda mitte teha. Pärast
koera- ja kassitoidu ning vajaliku ravimi ostmist sõitsime taas Muugale. Ka Sirli
ema tuli Jaani maja juurde, et tutvust sobitada ja näha, kus see ilmarändurist
koer siis elab.
„Mine sa tonti tea! Äkki paneb uuesti plehku ja siis on
vähemalt teada kuhu ta tagasi tuua.“
Jaan oli Bertat nähes abitu nagu väike laps ja ta silmad
tõmbusid niiskeks. Mees võitles nii pisarate kui suure sooviga koera kallistama
hakata. Meeste värk ja ega härgatäis isased tohi ju nõrkushoogu välja näidata! Eriti hästi tal see muidugi ei õnnestunud. Koheselt oli selge, et Jaan nüüd
mingi viinanina küll ei ole.
„Mis sa talle süüa tavaliselt annad?“
„Eks seda mida isegi söön. Kui raha on, siis ostan krõbuskeid
ka. Näe vana omanik tõi täna ka ühe koti. Ma palusin.“
Toanurgas seisis tõesti üks odavamat sorti kümnekilone kott
koeratoitu. Kausis olid aga piinlikult täpselt ritta seatud verivorstid, mis
rännumeest ootasid.
„Ole hea mees ja need võta nüüd küll ära. Berta jääb
dieedile!“
Koheselt sai see palve täidetud.
„Aga kas ma talle kohupiima võin vähemalt anda?“
„Ära anna midagi. Las olla ainult krõbinate peal ja anna esialgu neid, mida meie tõime. Ja ainult hommikul ja õhtul. Kauss võta eest
ära, sest Berta isu on ilmselt nii suur, et ta pistaks nahka kogu maakera. Ja
koos toiduga anna talle ka üks tablett iga päev sisse.“
„On jah just nii suur isu! Seda sa ütlesid küll väga täpselt!“
Jaani elamine oli väga puhas ja tagasihoidlik. Soe ahi meelitas
kassid sinna otsa ja kõrvale magama.
„Mul on neid kolm tükki. Kõik sügiseti siia maha jäetud ja
nad ise tulid minu juurde. Olen nad tänaseks ära lõiganud ka!“
„Loomakaitse Liidu poolt neile ka paar kotti krõbuskeid, aga
mida sa ise sööd? Rääkisid ennist, et rahadega on praegu väga kitsas käes.“
„Mul on sulle lausa häbi rääkida mida ma söön ja kuskohast
ma seda hangin. Las see olla. Ma saan hakkama küll. Küsisin täna vallast ka abi
ja lubati homme konserve anda. Täitsa häbi on. Olen püüdnud ikka teisi aidata
ja elada nii, et ise hakkama saan, aga nüüd on lood niimoodi …. Aga see on ajutine.
Sain mingi tööotsa ka ja siis on jälle kõik korras.“
„Seda ma küll ei võta! Loomadele veel, aga see on juba
liiast!“
„Ära jonni, ise vana mees! See on puhtast südamest!“
Jaani silmad tõmbusid taas niiskeks ja mees keeras pea ära. Märkan,
et ka Katrini lõug kipub värisema.
„Aga palju sul vanust oli?“
„Seitsekümmend viis. Märtsis saan seitsekümmend kuus.“
„Aga telefonis ütlesid ju kuuskümmend seitse?“
„Ju ma olin nii närvis ja ajasin sassi. Ega mu mälu ka enam
endine ole. Teinekord ei mäletagi kas lasin Berta välja või mitte. Siis lasen
igaks juhuks uuesti.“
.
„Mul on kogu aeg loomad olnud. Oli terjer, kes mind ravis.
Mulle on tehtud kolm kõri operatsiooni ja vat see terjer magas lausa ümber
kaela. Lõpuks suri samasse haigusesse, mis minulgi – lümfid.“
„Ta võttis siis justkui sinu haiguse enesele?“
„Ma ise arvan ka nii. See on nii raske kui nad surevad. Siis
luban, et ei võta enam ühtki looma, aga ……. Berta on ka juba nii vana. Ma ei
taha selle peale mõeldagi ……………“
Mõne aja pärast tegime minekut ja leppisime kokku, et kui
loomadel toidu- või tervisemure käes, siis helistagu julgelt.
„Su number on juba mälusse pandud.“
„Ja ära ole nii tagasihoidlik!“
„Ega ma olegi!“
Meid ära saates seisis Jaan väraval ja muudkui kergitas
mütsi ja kummardas. Jube nõme tunne oli endal.
„Ära seal kooguta midagi. Ega ma mingi paavst ole! Kõik on vägev
ja õige! Head aega ja helista siis.“
„Küll ma helistan.“
Jaan kadus hoovihämarusse ja tõttas tuppa. Ma ei kahtlegi,
et esimese asjana sai Berta kõvad kallistused. Ehk sai isegi väheke tõreleda,
et niipalju südamevalu valmistas, aga oleme ausad – see oleks ka asja eest olnud. Eks
ole?
See lugu läks väga paljudele inimestele hinge. Koju jõudes
avasin postkasti ja silma jäi hea sõbra Õnne Küti kiri:
"Heiki, Sa oled ikka nii armas! Ajasid mu keset tööpäeva selle retriiveri jutuga nutma. Anna teada kui abi vaja, kanname ja toetame või viime vajaliku toidu kuhu vaja."
Heasoovijaid oli teisigi. Pärnamäe keskuses väikest lemmikloomapoodi pidav Anne kirjutas näiteks nii:
"Tere Heiki, lugesin Muugalt kaduma läinud labradoriprouast ja tahaksin tema peremeest omalt poolt aidata. Kui sobib, siis pakun kaelarihma külge ripatsi, kuhu saab omaniku telefoninumbri graveerida ning 12 kg kvaliteeteset dieettoitu.
Tore ja tõeliselt hea oli lugeda, et niimoodi oma vanakesest hoolitakse. Kuidas ma toidu abavajajani saan? Kas viin ise kohale või organiseerite omalt poolt? Heade soovidega, Katrin Roop."
Uus kaelarihm on Bertal tegelikult täitsa olemas, aga Jaan seda ei kasuta.
"Ta hingeldab nii kõvasti ja arvasin, et see takistab veelgi hingamist. Ma kohe panen kaela."
"Ei-ei, ära toas küll pane, aga hoia tulevikus ikka väraval silma peal!"
"Seda teen ma nüüd kindlasti!"
"Heiki, Sa oled ikka nii armas! Ajasid mu keset tööpäeva selle retriiveri jutuga nutma. Anna teada kui abi vaja, kanname ja toetame või viime vajaliku toidu kuhu vaja."
Heasoovijaid oli teisigi. Pärnamäe keskuses väikest lemmikloomapoodi pidav Anne kirjutas näiteks nii:
"Tere Heiki, lugesin Muugalt kaduma läinud labradoriprouast ja tahaksin tema peremeest omalt poolt aidata. Kui sobib, siis pakun kaelarihma külge ripatsi, kuhu saab omaniku telefoninumbri graveerida ning 12 kg kvaliteeteset dieettoitu.
Tore ja tõeliselt hea oli lugeda, et niimoodi oma vanakesest hoolitakse. Kuidas ma toidu abavajajani saan? Kas viin ise kohale või organiseerite omalt poolt? Heade soovidega, Katrin Roop."
Uus kaelarihm on Bertal tegelikult täitsa olemas, aga Jaan seda ei kasuta.
"Ta hingeldab nii kõvasti ja arvasin, et see takistab veelgi hingamist. Ma kohe panen kaela."
"Ei-ei, ära toas küll pane, aga hoia tulevikus ikka väraval silma peal!"
"Seda teen ma nüüd kindlasti!"
Lood loomadest on eelkõige lood ka meist endist. Kes me oleme ja kuidas me maailma näeme ning sellesse suhtume. Berta ja Jaani lugu lõppes hästi ning see koer on just täpselt seal, kus ta olema peab - maailma parimas kodus!
Kaks „vanakest“ elusügist veetmas ning teineteist selles julmas maailmas ja raskes elus toetamas. Ja nii palju häid inimesi, kellele läks korda vana koera saatus ja kes on valmis eakale peremehele oma abikätt ulatama. See on vägev ja headus võitis sedapuhku täiega! Ilus! Lihtsalt ilus!