„Head loomapiinajad! Retsige te Tartus obeseid või pooge pealinnas kasse, ma ei kirjuta te vapratest tegudest sel aastal rohkem ridagi ning lükkan need üllitised järgmisesse aastasse. Rahulikke pühi ning loodetavasti toob jõuluvana teile hunnikus väiksemaid loomi, keda siis südamerahus koos oma lastega küünlavalgel lõikuda saate! Aamen“
Ma ei tee seda mõistagi julmurite vaid ikka normaalsete inimeste pärast, sest kes see ikka kaunil jõuluaal tahaks mingeid jubedusi lugeda ning tujul langeda lasta! Eks ole?
Häid lugusid loomadest kriban aga ikka ning täna toongi ühe eile juhtunud sündmuse teieni. Loo moraal on lihtne – lemmiku kiipimine ja registrisse kandmine on tegelikult ikka paganama kasulik asi, mis hoiab nii teie, kui omavalitsuse raha kokku. Lisaks säästab ka eksinud loomakest, sest ta jõuab kiiresti koju tagasi.
„Heiks, mida ma teen? Jälle on üks koer siin Laitse rallypargi juures ripakil!“, küsib ähmi täis loomakaitse liidu Läänemaa boss Kaija telefonis.
„Kus ta on siis?“
„Istub õnnetult bussipeatuses. Ise üdini läbiligunenud!“
„Võta autosse ja sõida talud läbi. Kui keegi omaks ei tunnista, siis tari kaasa ja too minu kätte!“
„Kus ma kiipi lähen kontrollima?“
„Ohmu! Loomulikult! Kui linna sisse sõidad, siis Laagris paremat kätt, Maanteeametiga ühes majas, on Maxi kliinik. Kontrolli seal.“
Kaija Paalbergi on õnnistatud või hoopis neatud sellise andega, et ta kohe ei saa hädalisest niisama mööduda ning ei oma absoluutselt mingit tähtsust kas tegu on linnu, looma või inimesega. Laitsega on aga noorel naisel mingi müstiline seos, sest just seal ta näeb pidevalt ripakil koeri.
Mäletate, ma suvel kirjutasin Kaija ja kohalike elanike mitu päeva kestnud „koerajahist“, mis lõppes igati hästi ning kutsa sai koju. Sedapuhku ristusid ta teed siis pikakarvalise taksiga, kes autoukse avanedes end kohe esiistmele sirakile sättis ja paksult rahul oli. Kaija muidugist polnud rahul, sest sellesamuse istme peal oli ka ta talvejope, mis enam teps mitte puhas välja ei paistnud!
Tallinnasse jõudes läksidki nad kohe Maxi kliinikusse kiipi kontrollima. Olgu kohe öeldud, et koer oli ülisõbralik ja tatsas Kaija kannul nagu see oleks ta perenaine. Kiip oli olemas ja lemmik oli ka registrisse kantud. Selle vastu kipuvad üsna paljud koeraomanikud eksima ja raha kokkuhoiu eesmärgil jätavad selle vidina panemata või registrisse kandmata. Mis kasu on kiibinumbrist, kui registrit vastet ei leia? Täielikud tainapead!
Taksikoeraomanikud polnud aga nii ihned ja kutsal oli kiip naha all olemas. Ka registrist tulid omaniku andmed loetud sekunditega. Odav ja kiire ning ei mingeid varjupaigakulusid! Kaija valis numbri, millelt vastas naisterahva hääl:
„Kuskohast te meie Timofei leidsite?“
„Bussipeatusest“
„Issand, kui hea, et ta auto alla ei jäänud ja te ta peale võtsite! Kuradi mehed! Mu mees läks maakodusse ja küllap lasi Tim siis sealt jalga! On ikka mehed ühed parajad torud ja lorud! Isegi koera ei saa nende kätte usaldada!“
Kaija sai lemmiku päästmise eest tänutäheks kommi ja oli väga õnnelik. Timofei peremees sai õhtul aga ilmselt naise käest ilge koslepi ja polnud teps mitte õnnelik. Oleme ausad, eks perepea oli selle ka auga välja teeninud!
