„Jäägu Sulle su arvamus räpakoll ja käi vahelduse mõttes dušši all ära!“
Eelmisel nädalal TV3 kaudu rahva ette paisatud loomalugudel oli ka nö väikene kiiks küljes ehk kõik need juhtumid liigitusid omamoodi „jõuluimede“ alla.
Võib-olla Saaremaalt pärit lehm Triinu küll vähem, aga olgem ausad – 12 aastasele lehmale jõulude eel uue kodu leidmine, oli ikka paras vedamine ja ime küll.
Jõelähtmel auto alla jäänud koera juhtum oli aga ime sõna otseses mõttes, alustades sellest, et heasüdamlikud naised ta üldse üles korjasid ja arstile viisid. Kümned ja kümned masinad, kaasa arvatud avarii põhjustanud juht, sõitsid ju rahumeeli edasi:
„Kah mul asi ja üks kuradi peni ees või taga! Neid raiskasid ongi liiga palju ning pole vaja inimestele mõeldud tee peal kakerdada!“, võisid nad mõelda küll.
Kuigi elulootus oli nullilähedane, siis ometigi kutsa lusikat või konti, kui soovite, nurka ei visanud ning kõigi loomavihkajate kiuste otsustas elama jääda.
„PUHAS IME!“, ütleksin ma selle peale, sest tõttöelda ma ise ootustelatti just väga kõrgele ei seadnud. Muide, selle koera Maardu lähistel „pilpakülas“ ehk daatšas elav väidetav peremees ilmus ka välja ja tahtis looma tagasi. Kohtun temaga juba homme. Esialgu pole aga sugugi kindel, et ma talle koera ka tagasi annan, sest päris kindlasti ei saa ta vigastatud kutsa hooldamise ja kuluka järelraviga hakkama. Lisaks ajas ta sellist juttu, mis paneb mind sügavalt kahtlema, et ta üleüldse seda koera armastab ……..
Ime läbi pääses ka Laagris, Meelspea tänaval elutsev noor leonberger, kes oma koduaias sinna sihilikult puistatud rotimürki sisse kugistas. Kooma langenud koera väljavaated elule olid eriti nigelad, aga arstide ponnistused, doonorkoertelt saadud veri ning pererahva palved ja keskmisest paksem rahakott tegid sulaselget imet – Oona jäi ellu!Eestimaa Loomakaitse Liit pakkus küll oona perele rahalist abi, sest 2000 eurone raviarve lööks jõulude eel enamusel meist jalad alt, aga puhteestlaslikult nad loobusid ja lepivad tänavu siis nigelama ninaesise ja viletsamate kinkidega.
Parim kink on neil aga juba käes – Oona jäi ju ellu ning mõistagi rõõmustab see kõige rohkem viieaastast peretütart.
Tegelikult sõi mürki ka pere teine, berni alpi karjakoer, aga tema kogus oli väiksem ning sestap pääses ta ka kergemalt. Ühel teisel üleaedsel aga nii hästi ei läinud ja need jõulud mööduvad neil rusuvas leinameeleolus, sest kallis bernhardiin suri sisemiste verejooksude tõttu üsna hiljuti ning kõik sümptomid viitavad samuti mürgitamisele.
Kurjad keeled räägivad ja näpud näitavad ühe vanahärra majakese poole. Pole ju loogiline, et keegi kontvõõras pimeduse varjus just tema aeda tuleb ja sealt üle aia naabritele mürgipalle loobib!
"Ei ole teinud! Ma pole mürki loopinud. Ainult enda aeda panin seda. Aga naabrikoertele andsin leiba küll, mulle koerad meeldivad!", taob maamõõtjaametit pidav vanahärra, kut rauda.
Mis tavainimese jaoks on selgemast selgem, ei pruugi aga loogiline olla õigusemõistjate jaoks:
„Aga seal videos pole ju selgelt näha, et härra just mürki viskas ja koerad ka mürki sõid! Äkki oli tegemist hoopis maitsva lihapalukesega?“
Ma üldse ei imestaks, kui kohtus seesugust pläma ajama hakatakse. Äsja poeginud koera mädanema jätnud Marge Arumäe juhtumit mäletate? Ikka mäletate! Või Mirek Matikaineni oma, kui ta mootorsaaniga põllul koeri taga ajas ja penid seejärel „enesekaitseks“ peremehe silme all maha laskis.
Eesti kohtus läks selline pasajutt ludinal läbi ja mees on õigem, kui Jeesus taevas! Sestap pange oma vaim valmis ja küllap selle loo ainukesed süüdlased, kes maha lastakse või Siberisse saadetakse, on koeraomanikud, siinkirjutaja ja ajakirjanikud, kes julma lugu ilmarahvaga jagasid.
Tegelikult ma arvan, et see lugu kohtusse ei jõuagi ja kõik jätkub, aga elame-näeme. Annaks jummel, et vaid sealkandis elavatel lastel oleks mõistust ahvatlevalt ilusaid roosasid mürgiteri mitte suhu pista.
Nii, et koerteomanike hirm Tallinnas, Laagris, Meelespea uulitsas kestab edasi ning ilmselt oleks sealsel rahval targem oma koeri ja ka lapsi rohkem omapäi hoovi mitte lubada, sest eales ei tea, millal jätis jälle mürki loopima kukub!
Loomadega seotud imelood sellega muidugi lõpe ja siia loetellu sobib, kui valatult ka Rõngu vallas, Käärdis viis sportpüssikuuli kerre saanud kiisukese juhtum, sest üks tinatükk lendas otse silmast sisse. Kuigi silmast jääb noorele mehele kuuluv „Kisa“-nimeline kass ilmselt ilma, siis ometigi jäi ka tema loomavihkajast külaelaniku kiuste ellu. Ei jõua, ei viitsi, ei taha ja ilmselt seetõttu telesse see lugu enam ei jõua. Lehte aga küll ja eks loete juba sealt täpsemalt, et mis ja kuidas. Loomakaitse Liit tegi pollaritele igatahes avalduse ära.
Vat sellised imelised pääsemised siis, mis olid seotud loomadega ja oleks eriti suur JÕULUIME, kui need jääksidki sel aastal viimasteks!
Tegelikult sõi mürki ka pere teine, berni alpi karjakoer, aga tema kogus oli väiksem ning sestap pääses ta ka kergemalt. Ühel teisel üleaedsel aga nii hästi ei läinud ja need jõulud mööduvad neil rusuvas leinameeleolus, sest kallis bernhardiin suri sisemiste verejooksude tõttu üsna hiljuti ning kõik sümptomid viitavad samuti mürgitamisele.
Kurjad keeled räägivad ja näpud näitavad ühe vanahärra majakese poole. Pole ju loogiline, et keegi kontvõõras pimeduse varjus just tema aeda tuleb ja sealt üle aia naabritele mürgipalle loobib!
"Ei ole teinud! Ma pole mürki loopinud. Ainult enda aeda panin seda. Aga naabrikoertele andsin leiba küll, mulle koerad meeldivad!", taob maamõõtjaametit pidav vanahärra, kut rauda.
Mis tavainimese jaoks on selgemast selgem, ei pruugi aga loogiline olla õigusemõistjate jaoks:
„Aga seal videos pole ju selgelt näha, et härra just mürki viskas ja koerad ka mürki sõid! Äkki oli tegemist hoopis maitsva lihapalukesega?“
Ma üldse ei imestaks, kui kohtus seesugust pläma ajama hakatakse. Äsja poeginud koera mädanema jätnud Marge Arumäe juhtumit mäletate? Ikka mäletate! Või Mirek Matikaineni oma, kui ta mootorsaaniga põllul koeri taga ajas ja penid seejärel „enesekaitseks“ peremehe silme all maha laskis.
Eesti kohtus läks selline pasajutt ludinal läbi ja mees on õigem, kui Jeesus taevas! Sestap pange oma vaim valmis ja küllap selle loo ainukesed süüdlased, kes maha lastakse või Siberisse saadetakse, on koeraomanikud, siinkirjutaja ja ajakirjanikud, kes julma lugu ilmarahvaga jagasid.
Tegelikult ma arvan, et see lugu kohtusse ei jõuagi ja kõik jätkub, aga elame-näeme. Annaks jummel, et vaid sealkandis elavatel lastel oleks mõistust ahvatlevalt ilusaid roosasid mürgiteri mitte suhu pista.
Nii, et koerteomanike hirm Tallinnas, Laagris, Meelespea uulitsas kestab edasi ning ilmselt oleks sealsel rahval targem oma koeri ja ka lapsi rohkem omapäi hoovi mitte lubada, sest eales ei tea, millal jätis jälle mürki loopima kukub!
Vat sellised imelised pääsemised siis, mis olid seotud loomadega ja oleks eriti suur JÕULUIME, kui need jääksidki sel aastal viimasteks!