„Tule filmima, tule filmima!“, käis Õnne mulle peale nagu uni.
„Ma pole mingi kaameramees tegelikult ja pole seda aparaati oma 4-5 aastat üldse käeski enam hoidnud!“
„Vahet pole, tule ikka. Kui sa Gruusia sõjas said filmitud, siis saad mu pulmas ka.“„Ära jama, liiga suur vastutus! Keeran asja tuksi ja pärast on su ilusamast päevast ainult udukogu alles ning siis oled elu lõpuni mu peale vihane!“
„Ei ole vihane, tule ja keera siis kõik tuksi! Ma väga palun!“
Läkski nii nagu tavaliselt, sest ma ju ei oska „EI“ öelda. Sai kokku lepitud, et reede õhtul võtan asjade ja sündmuste üles filmimise aparaadi enda kätte ja näpin seda väheke. Nii öelda tuletan meelde kuidas asi käib. Nii paraku ei läinud ja kaamera sain reaalselt pihku alles Õnnepalee ees, siis kui pruut ja peig saabusid.
„Pane nüüd algatuseks automaadi peale, siis ma ei pea niipalju jamama!“
„Juba pandud! Ära pabista, kõik „settingud“ on paigas. Ma vaatasin hommikul üle.“Ja läkski lahti perekonnakroonika tarbeks selle piduliku sündmuse salvestamine. Ja kohe sai selgeks uus häda – ma vana peer ei näe enam displayltki lugeda! Kuradi-kurat! Arvuti taga oldud ja raamatuid loetud saan pluss-üks-koma-null prillidega, aga selle miniekraani nägemiseks peavad küll ehtsad +31 šampusepõhjad ees olema! Nii ma seal siis täitsa uupi suristasin ning hää, et pruudil ja peiul vahet tegin.
Ühtäkki avastasin, et prillid olid siiski pintsaku põuetaskus. Vedas, sest reeglina ma neid kaasas ei kanna. Viskasin topeltsilmad ette ja hakkasin seadeid üle vaatama ning mida ma näen – olid nad jeeee kaamera automaatrežiimi peale pannud! Sellepärast kõik nii udune tunduski! Pärast vea parandamist läks asi üksjagu selgemaks, aga mitte eriti.
„Ma keeran selle asja tuksi!“, mõtlesin raske südamega.
Pärast pidulikku üritust suundusime veel pidulikumale pildistamisüritusele Kadrioru parki ja taaskord sain kinnitust, et ainuüksi juba pildistamise pärast ma vast poissmeheks jäängi. See on ikka karm!
„Istu nüüd nii ja astu nüüd naa! Nüüd suudelge ja nüüd vaadake teineteisele sügavalt otsa!“, kamandas fotograaf.
Ühtäkki jooksis meie juurde Kadrioru pargivaht. Teate küll, see segane tüüp, kes seal korda loob ja muudkui MUPO-le helistab, kui auto veidikene vales kohas seisab.
„Kelle oma Volkswageni jeep?“
„Minu.“
„Saite, mis tahtsite, ma lasin selle ära viia. Seisis vales kohas!“, ütles kiilaspäine härra rahulolevalt.
„Aa, sina oledki see segane tüüp, kes pargis koeri hammustab ja peremeestele kallale läheb. Su peale on mulle kaevatud!“
„Ei hammusta ma kedagi, aga pargis peab olema kord! Siin ei tohi koertega jalutada.“
Kiiruga läksin auto poole ja pargivaht sörkis kõrval ning muudkui sajatas.
„Kuule, keri kuradile ja ära seleta siin rohkem. Said oma punkti kirja ja tunne rõõmu! Ma ei viitsi su targutamisi kuulata!“
See meest ei heidutanud ja ta jätkas muudkui vanas vaimus. Auto oli siiski veel alles ja ka MUPO-patrull jõudis kohale pärast seda, kui olin masina juba uude „valesse kohta“ parkinud. Siis leebus ka pargivaht.
„Ma olen see ja see.“
„Ja mina see ja see. Muide ma seisan siin pidevalt, kui mingeid linde aitan. Sa oled mulle ennegi neid silte kojamehe vahele pannud.“
„Ma aitan neid ise ka aga eks ma jätan su masina nüüd meelde.“
Lahku läksime sõpradena ja sedapuhku trahvist pääsesin. Mäletatavasti Russalka parklas nii hästi ei läinud, sest olin unustanud parkimiskella panna, kui rannas vedelavat ei-tea-mis-looma-korjust uurima läksin. Korraga telefon helises:
„Kas Heiki Valner?“
„Mina.“
„Teie auto on valesse kohta pargitud. Meile tehti kaebus.“
„Tean, aga eks see pargivaht ole ka üliagar!“
„Seda ta on, aga masina peaks ikka õigesse kohta parkima!“
„Nõus ja täna olen süüdi. Eelmised korrad aga mitte, sest jaurasin teie linna loomade või lindudega. Pange mu auto number juba kirja, sest ühel poolt ma teen nii loomadele kui linnale teene, aga tänutäheks saan MUPO-lt trahvi.“
„Ei, sellist asja ei ole! Me peame tagama ikka parkimiseeskirjadest kinnipidamise!“
„No, siis jaurake tulevikus ise oma elukatega, mitte ärge hädaldage, et teil pole oskusi, võimalusi ja volitusi!“Vaatamata kõigele oli see naishääl telefonis meeldiv ja kõne lõppes sõbralikult. Edasi läks pulmatrall juba Õnne ja Alo kodus. Vaesed naabrid, sest pidu kestis hommikul kella viieni välja! Eile lõpuks Õnne ka helistas ja oli täitsa rõõmsa häälega. See oli hää märk!
„Kas midagi ikka linti ka jäi või oli kõik selline talumatu pask?“
„Ole nüüd, kõik on väga hästi ja said hakkama küll. Vahepeal küll käsi värises ja mõnes kohas kiskus uduseks, aga sealt saab korraliku video kokku lõigata. Aitäh ja tule sel nädalal külla. Järgmisel nädalal läheme juba reisule!“
Ja Jummel tänatud – mitte kivi, vaid terve Mustamägi langes mu südamelt. Veider, aga juba teine Õnne-nimeline tuttav abiellus tänavu ja vaatamata pikalt koosoldud ajale on nad ikka veel ÕNNELIKUD! Järgmisel tütrele panen kindlasti ka nimeks Õnne! See on selge, ehk veab siis ka temal.
„Kibe-kibe Alo ja Õnne ning mingu teil ka edaspidi hästi!“
Kohe kadedaks teevad vanainimese. Elu on ikka ilmelik – mina arvasin, et abiellun selles elus vaid korra, aga tänaseks on mul neid „naisekanditaate“ olnud vaat, et juba samapalju, kui Riigikogus liikmeid. Õnne ja Alo aga nii ei arvanud, kuid kokku nad said ja kokku nad jäidki! Teeb ju kadedaks? Eks ole? Nii ta paraku on, et eks me kõik otsi seda SUURT ARMASTUST, aga vaid vähestel on õnn seda ka päriselus leida.
Olgu see lugu aga neile õpetuseks, kes plaanivad Kadrioru pargis või Russalka monumendi juures ilusaid pulmapilte teha. See on raud-polt-kindel, et kohtute tigeda pargivahi ja kompromissitute „mupoonlastega“, kes annavad endast kõik, et teie elu ilusaim päev tuksi keerata!