Nüüd pajatan teile ühest pikaleveninud loost. Taaskord panevad mind Eesti riigis tõe ja õiguse eest seisjad hämmelduma. Mäletate lugu kassipojast, kelle kondid puruks peksti? Prokuratuuri hinnangul võis seda teha, sest mehemürakas oli hädakaitseseisundis! Mõelge nüüd ise jõuvahekordi- mees vs kassipoeg!
Mis tavainimese jaoks tundub ebanormaalne, on paraku juriidilise hariduse omandanud tüüpide jaoks igati normaalne. Mirek Matikaineni ja Marge Arumäe absoluutselt arulagedaid ja mõistusevastaseid õigeksmõistvaid otsuseid mäletate? Muidugi mäletate, sest ebaõiglus püsib ju meeles!„Äh, mida te siis ootasite? See on ju Eesti kohus!“, olete vast isegi kuulnud selliseid ütlemisi küll ja küll ning sestap ei maksagi imestada, et riik, kui selline müstiline monstrum koos oma seaduste ja juhtidega, lihtrahvale aina võõramaks jääb.
Nüüd aga asja juurde. Veidi üle kahe aasta tagasi sõitsid Inna ja Urmas ühe Lasnamäel oleva maja juurde. Inna asus autos käimasid jalga panema ning lasi ca kolme meetrise jalutusrihmaga oma koeral autost väljuda. Ühtäkki tõmbas peni lahti ja jooksis trepikoja ees seisva mehe juurde ning kukkus klähvima.
Inna tõttas tuhatnelja järele ja võttis koera kinni ning vabandas meesterahva ees. Olles veendunud, et koer talle viga teha enam ei saa, hakkas Jevgeni-nimeline härra looma hoopistükkis jalgadega peksma. Inna keelitas, et mees lõpetaks, aga see valas vaid õli tulle. Koer niutsus ja kiunus. Perenaine oli võimetu teda raevunud mehe eest kaitsma.Lõpuks jooksis kohale Inna sõber Urmas ja käskis koera peksmise lõpetada. Jevgeni taltus, aga lubas rämedalt ropendades Inna ja Urmase ära tappa! Nimetatud sündmuse suhtes algatas Politsei- ja Piirivalveamet Eestimaa Loomakaitse Liidu avalduse alusel kriminaalasja, mille aga lõpetas, sest pollarite hinnangul Jevgeni K tegu ei olnud õigusvastane, kuivõrd ta tegutses hädaseisundis.
Mis kuradi hädakaitse? Koer ju ei rünnanud vaid haukus. Lisaks oli ta rihma otsas ja perenaise täieliku kontrolli all! Ohtu ju inimese elule ja tervisele polnud!
Kogu lugu tundub arulage ja löömine oleks olnud ehk põhjendatud, kui koer tüübi juurde jooksis. Inimene võib ikka ehmuda, aga pärast vabandamist tundus omaniku juuresolekul rihma otsas oleva koera julm peksmine küll väga arulage ja õigusvastane. Sestap tegi Inna politsei määruse peale kaebuse, mille aga Riigiprokuratuur jättis rahuldamata.
Riigiprokurör Kaire Jaaksoni hinnangul ei oma kummastaval kombel tähtsust asjaolu, kas koer on omaniku kontrolli all ja rihma otsas või mitte ning hädaseisund eksisteerib ka siis kui koer on isiku läheduses. Olukorda, kus koer jäi Jevgeni lähedusse, vaatamata sellele, et ta oli rihma otsas, pidas Riigiprokuratuur üllataval kombel koera ründe jätkumiseks ning seetõttu oli peksja tegu justkui õigustatud.
Nii koera omanik, kui Loomakaitse Liit selle meelevaldse tõlgendusega mõistagi ei nõustu, sest perenaise kontrolli all oleva koera peksma asumine ei olnud kahtlemata vajalik ning hädaseisundile tugineda ei saa.
Koerapeksja väitis muidugi hiljem, et koer olla teda püksisäärest tirinud. Tunnistajad seda eitavad ja ka politseinikud ei tuvastanud mingeid rünnaku jälgi. Ometigi koerapeksja jutt jäi peale ja kõik muud asjaolud unustati. Vähe sellest, prokuratuuri hinnangul on hoopis eakas proua ise vastutustundetu loomapidaja kuna laskis oma koera peksta!
No andke ikka kannatust! Memm pidi mehemürakale kolakat andma või? Inna ise selgitas asja nii:
„Kirjeldatud olukord oli ehmatav ja šokeeriv, ma võtsin koera rihma ja vabandasin, kuid Jevgeni K ründas koera seejärel ootamatult. Ma olen eakam naine ning koera kohene äratoimetamine peksmise momendil ei olnud kuidagi võimalik. Seejuures ei oleks koera ära viimine peksmise ärahoidmiseks ka õnnestunud, sest Jevgeni oli agressiivne ja sõimles ning löögid saabusid nii kiirelt, et koera kaitsmine nende eest ei olnud sel hetkel võimalik.“
Veidi ka puhast juriidilist jura ehk kantseliiti meie kaebusest, millega kohtu poole pöördume:
- Kaevatavas määruses on kummalisel kombel otsitud õigustusi J.K teguviisile ning tehtud põhjendamatuid etteheiteid kaebajale, sh olukorras, kus koera peksti, jättes mulje justkui oleks kaebaja süüdi, et J.K tema koera jõhkralt peksis. Seejuures on täiesti põhjendamatu ja kummastav prokuratuuri hinnang, et kaebaja lasi oma koera peksta ja ei lahkunud ning, et nimetatud asjaolu kinnitab J.K ütlusi, mille kohaselt ta koera omaniku kontrolli all olevana ei löönud. Jääb arusaamatuks, kuidas prokuratuur üldse nimetatud asjaolust sellisele järeldusele sai jõuda.
- Prokuratuuri hinnang, et kaebaja ei ole koera veterinaari juurde viinud, ei kinnita kuidagi, et koerale kannatusi ei tekitatud. Asjaolu, et koeral puudusid lahtised haavad (väliselt olid tunda muhud löömise kohtadel), ei tähenda, et koera löömine ei tekita talle füüsilist valu ja vaimseid kannatusi. Et prokuratuuril puuduvad tõendid veterinaarilt koera vigastuste kohta, ei saa kuidagi järeldada kannatuste mittetekitamist. Tulenevalt LoKS § 4 lg 1 kohaselt on looma suhtes lubamatu teona käsitlev nii loomale vigastamist põhjustav tegu kui mistahes loomale vaimseid või füüsilisi kannatusi põhjustav tegu.
- Ebaõige ja tõenditel mittepõhinev on ka määruses olev väide, et J.K kaitses end 35-40 kg kaaluva koera ründe eest. Kaebaja märgib, et tema koer kaalub vähem kui 30 kilo. Seetõttu on koera kaalu ja suurust hinnates tehtud ebaõige järeldus. Seejuures ei ole prokuratuur arvesse võtnud asjaolu, et koer ei ole tegelikkuses mitte kellelegi varasemalt tervisekahjustusi tekitanud. Asjaolu, et koer haugub, on tavapärane koera väljendusviis ning sellest ei saa kuidagi teha lõplikku järeldust koera agressiivsusele või hinnata teda sedavõrd ohtlikuks, et õigustatud on tema peksmine ka olukorras, kus koer on inimese ligiduses.
Vat selline "tore" lugu siis lühidalt kokkuvõetuna ja eks näis kuidas kohus otsustab. Eriti suuri lootusi ma muidugi ei heietaks, sest eks mu silmad ole nii mõndagi selle 9 aasta jooksul näinud ning igasugune illusioon tõest ja õigusest on ammuilma purunenud.
Mida öelda aga loomaomanikele? Ma tõttöelda ei teagi! Ärge rohkem oma lemmikutega jalutamas käige, sest iga suvaline mats võib nii kassile kui koerale jalaga panna. Lõpuks usutakse ikka jõhkrat pätti ja teie jääte lolliks ning süüdi juba ainuüksi sellepärast, et teil üleüldse loom on. Ilmselt kõige parem oleks Eestis koerte-ja kasside pidamine üleüldse keelustada ning mittetoimiv ja absoluutselt mõttetu Loomakaitseseadus tühistada. Pange oma loomad magama - nii hoiate neid piinadest ja endi närve säästate ka.Tegelikult muidugi ärge ikka tapke oma loomi, sest see poleks lemmikute suhtes aus. Kolige parem mõnda normaalsesse arenenud riiki, kus „tõe, õiguse ja õigluse“ mõisted pole veel nii laialivalgunud ja suvaliselt tõlgendatavad nagu meil! Aga võib-olla olen ma lihtsalt loll talupoeg, kes asjadest aru ei saa. Ka see on võimalik, aga mõelge ikka kaasa ja kujundage oma seisukoht nende juhtumite põhjal juba ise!
