Kui juba Läänemaale asja, siis ei saa ma Kullamaa kalmistust üle ega ümber. Ka eilne õhtupoolik polnud selle koha mingiks erandiks. Peale haudade korrastamist ja pidulike küünalde süütamist asusime tagasiteele. Kell võis olla kuskil kümne ja üheteist vahel. Keerasime Virtsu maanteelt Märjamaa peale ja mõnesaja meetri pärast hakkas „pulli tegemine“ pihta.Üks pull nimelt tatsas nagu peata kana keset maanteed ja ei teadnud mida teha. Eks ta vaeseke üritas karja juurde tagasi saada ja oli väheke närvis. Kari arvas aga heaks talle järgneda. Nende hulludega on juba nii, et kui üks minema saab, siis jooksevad teised järgi ning ei pea neid ükski aed ega elekter. Algselt tunduski mulle, et oma kümme-kakskümmend looma on välja pääsenud, sest ülejäänud musta-valge-kirjud tegelased jäid jupp maad tahapoole karjamaale.
Masinad voorisid, vilgutasin neile tulesid ning kõik peale ühe rullnoka taipasid kiiruse maha võtta. Läksin välja, sügasin kukalt ning olin sedapuhku juba ise nagu peata kana. Hakkasin loomakarja omast arust tagasi koplisse ajama. Pullihakatis vaatas mind nagu ilmaimet. Korraga hakkas aga liikuma. Mina mõtlesin, et sõbralik loom tuleb uudistama, tema ajas aga sõõrmeist hingeauru välja ja siis võttis tuurid üles. „Sa vana raisk! See ju hoopis tige“, mõtlesin kiiruga masinasse istudes.
Härra pull tuli auto juurde, pistis pea akna vahelt peaaegu sisse, aga otsustas siis hoopis Virtsu maantee suunas liikuma hakata. Kogu kari jooksis teisel pool traate temaga kaasa nii et maa müdises.
„Nüüd on perses! Kui nad sadamasse jõuavad ja satub just praamilt tulevate masinate aeg olema, siis on kuri karjas!“, mõtlesin aastate eest toimunud õnnetuse peale, kui autod maanteel kõmpinud lehmakarja sisse põrutasid. Valisin kiiruga hädaabinumbri 112.
„Lehmad on Konuveres teel ja olukord on veidi ohtlik! Või on see nüüd hoopis Koluveres?“
Selle Konuvere ja Koluverega on mul juba lapsest saati jama ning ma ei suuda kuidagi meelde jätta kumb on kumb. Läheb sassi lihtsalt. Üsna samas kandis asuvad nad nagunii.
„Kumb ta siis on? Koluvere või Konuvere?“
„Kurat küll, mina ei tea! Koluvere ikka vist. Ühesõnaga Virtsu ja Märjamaa maantee rist, mis peale Kullamaad tuleb.“
Kõne ajal tuligi korraga toosama rullnokk kiirust vähendamata, keda ennist mainisin. Viimasel hetkel vajutas pidurit, mis võttis auto taguotsa vibama.
„Oh sa raisk, see paneb nüüd küll sisse!“
„Kas toimus õnnetus?“, küsib malbe naisehäälega dispetšer rahulikult.
„Ei juhtunud midagi. Sai napilt mööda, aga jamaks siin läheb!“
„Saadame patrulli välja!"
Patrulli ootama polnud mõtet jääda, sest selleks ajaks kui nood kohale jõuavad, on see loomakari omadega juba vähemalt Haapsalus, kui juba mitte Gotlandile ujunud.
Lähedal paistsid paari talu katused. „Ju see nende kari on" ning otsustasin kohad läbi sõita. Kahes esimeses majas polnud ühtki hingelist. Kolmandas, metsaveerel asuvas ehitusjärgus palkmajas, samuti mitte. Hoov oli tööriistu ja materjali täis. „Võta võõrast vara karistamatult niipalju kui hing ihaldab. See omanik peab ikka julge sell olema, et asjad niimoodi vedelema jätab“, mõtlesin masinat ringi keerates.
Õnneks polnud kariloomad Virtsu maanteeni veel jõudnud ja sain neist kenasti mööda sõidetud. Hakkasin seda teel kakerdavat „juhtoinast“ tagasi Märjamaa poole ajama, ka ülejäänud kari keeras koheselt otsa ringi. Täpselt selline tunne tuli peale nagu lapsepõlves, kui lehmi tuli karjamaale ajada. Kuigi tollal polnud see teab mis raske ülesanne – loomade kopli värav asus nimelt vaevalt saja meetri kaugusel laudast - karjakaevu ja metsõunapuu juures ja ka lehmi oli vaid paar-kolm, ent ometigi tundus lapsena see üks tõeliselt tähtis ja vastutusrikas ülesanne olevat.
Sedapuhku olid jumalad meie poolt ja läbi häda sai pull aetud karjamaadevahelisele teele. Tuututasin talle aga hoo sisse, et saaks ta ehk sinna karjamaa tagumisse nurka, maanteedest võimalikult eemale aetud. Kogu kari, ma ei teagi mitukümmend või -sada looma, tuli suure jooksuga teisel pool aedikut kaasa.
Valisin uuesti 112 ja kirjeldasin olukorda.
„Pole siia mingit patrulli vaja, aga otsige selle karja omanik üles.“
Hädaabi neiu lubas asjaga tegeleda, aga siis juhtus järjekordne jama. Priiust nautiv pull keeras ühtäkki otsa ringi ja jooksis mööda viljapõldu tagasi ning jäi masina taha seisma. Kogu mu töö oli korraga mokas. Ka edasi liikuda me enam ei saanud kuna oleksime pulli siis uuesti maanteele kupatanud ja kogu karja ühes temaga.
„Nüüd jääme siia ööbima“, ütlesin mulle ammulisui otsa vaatavale moorile. Väga kaua me siiski seal olema ei pidanud, sest pollarid tegid head tööd ning loomade omanik leiti ülikiiresti üles. Mees tuli kohale koos naise ja poegadega. Perenaine oli mõistagi ähmis täis:
„Issand, milline õnnetus oleks võinud juhtuda!“
Edasi läks kõik suhteliselt libedalt – naine läks poegadega suure kaarega pulli taha ja hakkasid looma meie poole ajama. Peremees tegi värava lahti ja hoidis ülejäänud karja tagasi. Mina sulgesin aga tee, et pull ikka aedikusse, mitte maantee poole, läheks. Traatides oli igatahes vool sees ja puha, kurat teab kuidas ta sealt üldse välja pääses, kuna loomad ikka seda va traati ja voolu kardavad tavaliselt rohkem kui vanakurja. Kulus oma pool tundi jahmerdamist, kuid lõpuks oli pull karja juures tagasi.
„Palju ma võlgnen“, küsib peremees ebalevalt.
„Ah, ole sa ka nüüd oma jutuga!“
Oleks tegemist olnud veel kena noorikuga, siis ehk oleksin oma viis vahekorda välja kaubelnud, aga meestega ……. Mnjah! Läksime sõpradena lahku. Seletasin veel, et kust see vandersell välja pääses ja nad lubasid kogu aia veel sama öö jooksul üle kontrollida. Eks ta targem ole - parem karta kui kahetseda. Minu mooril aga mõistagi silmad särasid ja tagasiteel ta muudkui vadistas:
„Oh, milline seiklus! Ma teist korda elus kartsin täna su pärast. Ma arvasin, et see suur pull ründab sind ja, et su telefon kukub sinna karja juurde ja mul pole enda oma ka kaasas ja autoga ma ka sõita ei oska ja kuidas ma siis tagasi saan või abi kutsun? Ja kaks põtra jooksid auto eest läbi! Ma pole neid nii lähedalt näinudki! Oh milline seiklus!“
Ei olnud see pull tegelikult nii suur ühti, üsna titt alles. Ometigi sai ta mul korraks vererõhu veidi kõrgemale aetud. Koju jõudsime alles peale südaööd ja viskasin rampväsinult magama. Moor tuli ka koiku juurde ja oli väga pettunud:
„Sa juba lähed magama või? Mina küll ei saa, adrenaliin on siiani laes. Lähen siis hoopis alumisele korrusele, sest ega enne paari tundi ma magama küll ei suuda jääda. Hea, et me ikka välja läksime ja telekat ei hakanud passima. Oli ikka seiklus!“
Muidugi oli see täitsa lahe õhtupoolik, mis erines kõikidest teistest. Elu on kümme korda suurem kui film. Mis ma hullu ajan - ikka kümme tuhat korda suurem! Pull lugu igatahes kuidas üks vahva pull meiega pulli tegi. Moor, põline linnatüdruk, kes pulli ainult televusserist näinud, pulli ei teinud. Tema tegi hirmust püksi.