„Appi-appi! Kus on nüüd loomakaitse?“
Ka seekord jäi seal taoline kiljatus silma. Kuradi napakas! Loomulikult on vabatahtlikud loomakaitsjad igal laadal, turul, koerakuudis, akvaariumis ja ka inimeste teki all kui soovite ja jälgivad, et loomadele liiga ei tehtaks.
Asi käib ikka nii, et inimesed annavad meile teada ja siis alles oskame edasi tegutseda. Seekord anti ja tänud siinjuures Merlele pildistamast ja Küllikesele teatamast. Juba homme paneme ametliku kaebuse teele ja Sa Merle tervita ka oma mampsi! Me vist kunagi ühte keskkonnalugu tehes trehvasime ja ta jättis igati armsa ja toreda mulje. :)
Aga läheme nüüd oma koera- ja kassijamaga edasi. Jõhvi turuväravas avanev vaatepilt pole mõistagi meeldiv – kitsuke karp, kuhu on visatud imepisikesed kiisu- ja koerapojad läbisegi üksteise otsa. Ja nii nad seal passivad ilma vee ja söögita päikeselõõsas. Vene keelt kõneleva vanaproua arust on aga kõik korras: „Ma olen siin ainult kolm tundi päevas ja ei juhtu selle ajaga nendega miskit!“Võib-olla tõesti, aga selge on see, et silma see riivab ning mitte vähe. Turuväravas loomade parseldamine pole keelatud. Müüakse ka ju teisi loomi kõikjal ja see ei koti suurt kedagi. Antud juhul aga osta ei soovita, sest see "baba" on seal nendega äritsenud vähemalt juba viimased kolm aastat ja väidetavalt pole loomad terved. Ma üldse ei imesta. Kaebuse kohaselt olla nad tatised ja usse täis. Mulle anti teada, et ka aasta-paari eest just selle muti käest ostetud kutsikas nädalapäevad hiljem suri. Baba-Jagaa ei teadnud asjast mõistagi ööd ega mütsi: „Minu loomad on terved!“
Loodetavasti vaatab kohaliku veterinaarkeskuse asjapulk nad kodus üle, aga väga suuri lootusi ma sellele ei paneks, sest teinekord tunnistavad nad isegi poolsurnud hobuse täiesti terveks!