„Päev täis kasse sai siugleva lõpu“

Eks me olime peale eilset Alliklepa kassijama omadega päris läbi. Mitte kontimurdva töö, vaid eelkõige ikka selle närveldamise ja jauramise tõttu. Pärast loomade varjupaika viimist oli vaja neile veel söök ja liiv sebida. Lisaks oli vaja ka pehmet toitu ehk konserve, sest mõnede kiisude igemed veritsesid ning krõbinate järamisega poleks nad hakkama saanud. Kertu Jukkum andis mulle kontaktid ja ZooLux kauplus tegi loomakaitse liidu laksust püsikundeks, kel alatine 30 prossane allahindlus. Tänud selle firma bossile, kes pikemalt juulitamata meile vastu tuli.

„Siin ei saa küsimustki olla. Loomakaitseteema on mulle väga hingelähedane!“



Kell oli vist 7, kui lõpuks koju jõudsin. Vedelen diivanil nagu korralik eesti miis ja passin poole silmaga telkarit kui järsku hakkas mobla helisema.



„Kas ma helistasin sinna …… noh, sinna loomakaitsevärki?“

„Eks me vahest harva teeme ka seda loomakaitsevärki, aga mis värk teil siis selle loomakaitsevärgiga on?“

„Mulle anti see number, kas sa oled see ussimees?“

„Ma vahest olen küll ussimees, aga mitte alati. Täna vist ikka olen?“

„Tatari 64 parklas on rästik auto all. Kas teie viite ära?“

„See on üsna lähedal ja plaanisingi õhtul just rästikusuppi teha. Ma tulen siis talle järele.“

Kummaline vastus võttis vennikese kogelema, lõpuks siiski tänas ja pani toru ära. Ega ma äärelinnast või maalt neid ussikesi minema toimetama eriti ei lähe – roomaja peab ka ju kuskil elada saama. Linnas on mõistagi vähe teine teema ja seda eelkõige nende eneste ohutuse peale mõeldes.

Liidu liige Keity palus mõnda aega tagasi, et ta tahaks ka rohkem hädajuhtumite lahendamisel kaasa lüüa. Ja selle rästiku jaoks oli kesklinna sattumine tõesti hädajuhtum, sest siit autode paradiisist oleks tal tõesti väga raske elusalt pääseda. Küllap ta kuskilt Ülemiste järve poolt tuli ja siia lõksu jäi.  Kõllasingi kohe Keityle, et pangu end valmis.

„Appikene, ma pole kunagi rästikut käes hoidnud!“

„Ära seal soiu ja kaua ma teid siin ikka potitan. Lisaks sa ju ise tahtsid madude päästes kaasa lüüa!“

„Muidugi tahtsin, ma olen kohe valmis, tule mulle järele!"



Jõudsime umbes poole tunni pärast Tatari 64 parklasse. Algselt üritas valvur end huvitavaks teha ja ei lasknud meid sisse. Kuuldes aga, et tema valvatav territoorium lausa kubiseb „väga ohtlikest mürkmadudest“, siis tõkkepuu avanes kibekiirelt. Reede õhtul veidi napsitanud noorsandid kükitasid ussi juures. Tegelikult olid nad igati toredad mehed.

„Näe, ta on seal pimedas nurgas peidus!“

„Oli ta siis rästik või nastik?“

„Ikka rästik! Sikk-sakk oli selja peal!“

Selge pilt, siis on vaja ikka kindad igaks juhuks kätte panna ja Keity sättiski end valmis. Mina hakkasin linna eksinud tegelast oksaga välja kupatama. Ja siis see „rästik“ seal siugleski ja üritas plehku panna. Tegelikult oli see muidugi nastik, aga loomasõbralikel linnameestel läksid silmad ikka imestusest ja hirmust punni, kui ta palja käega kinni nabisin ja karpi pistsin. Lõpuks viisime ränduri vähekene linnast välja ja lasime ta raba servas asuvas männikus vabaks. Mia oli muidugi jälle asjaline ja ta oleks hää meelega va ussi hüvastijätuks ka üle lakkunud. Nende mõlema turvalisuse huvides, seisin ikka vahel ja hoidsin nad teineteisest eemal. Keitykene oli mõistagi õnnetu, et ta ei saanudki rästikule musi anda. Ära kurvasta, järgmine kord läheb paremini! :)