Eile toimus Loomakaitse Liidu "suur kassipäästedessant" Alliklepa külla. Inimesed katkestasid oma puhkuse või võtsid töölt vaba päeva ja sedapuhku läksime lausa nelja auto ja kaheksa inimesega. Oli ka põhjust, sest suurim kassikoloonia nõudis mõistagi rohkem inimesi appi.
Juriidilise poole pealt oli asi korras – pr.Stepanovale oli käsk territoorium vabastada juba ammu edastatud ja tähtaeg kukkus 16.juulil. Loomakaitse Liidule on antud volitus loomad minema toimetada ning seal rahumeeli toimetada. Arvestades pr.Stepanova „minge te ka kõik persse ja minul on alati õigus“ iseloomu, kaasasime sekelduste vältimiseks nii politsei kui Veterinaar- ja Toiduameti ametniku. Õigesti tegime, sest ilma nendeta poleks meil tühjagi välja tulnud.
Proua Niina –Inessa Stepanova võttis meid vastu nagu uhke kuninganna kunagi, keelates "oma" territooriumil liikuda ning hingatagi.
„Kaduge minema minu territooriumilt! Teil pole õigust siin olla! Kohus peab teile loa andma, mitte omanik! Kes te üldse olete? Ma näen teid esimest korda!“
„Ärge jamage! Te komposteerisite mul kolm päeva ajusid kui kasse ravile toimetasime, te teate väga hästi, kes ma olen!“
„Ei-ei, mina küll ei tea kes te olete ja millist organisatsiooni esindate!“
Demagoogiameister Stepanova alustas oma lõpmatuseni kestvate loengutetsükliga, kuidas nii kinnistu omanik, Alliklepa külarahvas, kui ka loomakaitse liidu vabatahtlikud, eesotsas Valneriga, on ta paljaks röövinud ning mitmeid kordi suisa tahtnud ää tappa.
Veider kuidas tädikese meeled on paari nädalaga muutunud. Mõni nädal varem kiitis ta meid isegi TV3 uudistes: „Taevas justkui avanes ja Jumal ulatas oma käe ning saatis teid mulle appi!“
Proua Niina-Inessa meelemuutuse põhjustasid meie kriitilised kirjeldused kasside tervisliku seisundi kohta uudistesaates. Ka ei soostunud ma tema plaaniga, et liit hakaku väljamõeldud põhjustega kinnistuomanikku kohtus süüdistama, et proua väljatõstmist kunstlikult pikendada.
„Me peame võitma aega ükskõik millise paragrahvi alusel. Liidu juristid peavad selle välja mõtlema ja mind esindama!“
Ma ütlesin talle otse, et meie aitame kasse ja ei hakka mingi muu jamaga tegelema. Lisaks kujutas proua ette, et me oleme tema isiklikud teenijad ja autojuhid, kes peavad teda nii poodi kui mujalegi ööpäevaringselt sõidutama. Üldjoontes helistas ja nõudis ta pidevalt midagi ning polnud absoluutselt oluline kas kell oli 12 öösel või 6 hommikul: „Te lubasite mind aidata ja olgu olla!“
Olgu mainitud, et pr. Stepanovaga ei ole meeldiv suhelda, sest ta on veendunud, et kogu maailma on talle võlgu ja kõik peavad teda aitama. Kes seda ei tee, muutub kohe vaenlaseks number 1! Alul me olime igati vastutulelikud ja talusime proua iseärasusi kannatlikult. Kuniks ühel hommikul kell pool 7 ta mulle helistas:
„Mul käisid vargad. Kõik viidi minema ja lõhuti ära. Ma tean, et asja taga on omanik!“
Soovitasin tal unise peaga politseisse pöörduda. Niina-Inessa pöörduski, süüdistades aga hoopistükkis talle kolmel päeval oma vaba aja ja raha eest abiks käinud Liidu liikmeid Cimi ja Kaijat! Lisaks hakkas mingis venekeelses kassifoorumis liikuma jutt kuidas Valner tahtvat tema hooneid enesele! Milliseid hooneid? Tal pole ainsamatki kuurilobudikkugi ja kes ta kassikusest läbi imbunud kaltse ja muid asju ikka tahaks?
Kohe kui sellest kuulsin, lõpetasin prouaga ka igasuguse koostöö. Mõistagi olid ka Cim ja Kaija segase kassimuti peale solvunud. See prouat muidugi ei seganud ja telefoniterror muudkui jätkus: „Ma tahan! Te peate! Te teete seda ju ainult raha pärast! Võtke raha endale ja petke inimesi, aga tooge mu kassid kohe tagasi! Kui te kohe siia ei tule, siis ….. jne jne!“ Lõpuks tuli Inessakese kõik teadaolevad telefoninumbrid ära blokkida, sest asi läks ikka väga hulluks.
Ja eilegi hakkas sama jura pihta. Ei viitsinud taaskord seda jama kuulama hakata, tahtsime vaid kassid võimalikult siva minema toimetada. Ühtäkki röögib aga Inessa nagu ratta peal: „Tulge filmige, Cim tuli mulle kallale!“ Niimoodi röökida sai vaid tõesti inimene, keda kohe-kohe tapma hakatakse. Tõttasimegi vaatama, et mis nüüd siis küll juhtus?
Näeme, et Cim hoiab Inessal kätest kinni, too üritab teda hammustada. Nagu selgus, siis mingi moment otsustas Cim, et hakkab kasse kokku korjama. Selleks me ju tulime. Inessa mõistagi jooksis talle aga ette ja takistas nagu jaksas. Ei, selle hulluga pole miskit teha ja otsustasime pollarid ära oodata. Kokkulepitud ajal nad koos Veterinaar- ja Toiduameti esindajaga tulidki ja Inessa jooksis kohe kõvahäälselt kurtma.
"Tulge mulle appi! Nad tulid mulle kallale!! Ma kardan neid mehi! Valner peksis isegi oma naise poolsurnuks! Te peate mind kaitsma!"
Ei hakka siin kõike üles tähendama, aga „läbirääkimised“ kasside päästmiseks kestsid oma kolm tundi. Alles siis sai Niina-Inessa valvsa pilgu all ja dikteerimisel toimetama hakata. Kõik kuuletusid ja lõid muudkui kulpi, kui proua järjekordsete nõudmistega välja tuli. Ja neid nõudmisi ikka oli: „Seda kassi te ei saa! Kõik lähevad nimesiltidega eraldi puuridesse! Need kiisud lähevad kokku, nad on sõbrad! Ma tahan täielikku aruannet VTA pitsatiga iga kassi kohta!
Proua röögatas ja kukkus kamandama üsna mitmed korrad, suutes isegi väga rahulikud politseinikud endast välja viia: „Kui te karjumist ja segamist ei lõpeta, viime teid ära!“ Selline mundrimeeste käsk tõi muidugi „maailmavalitseja“ taas maapeale tagasi.
Eriti meeldis Niina-Inessale, et telekaamerad kohal olid, sest see andis võimaluse talle osakssaanud ülekohtust rääkida.
„Vaadake nüüd ise“, näitas ta pingile istudes ja sokki ära võttes reportelile oma jalga. „Täiesti paistes ja katki, Valner aga jättis mu siia abitusse seisundisse surema ega viinud arstile! Kindlasti teen selle julmuse kohta avalduse!“
„Kas Valner peab siis Eesti teisest otsast siia sõitma ja teid arstile viima?“
„Ja vaadake millist alatut valet ta minu kohta liidu kodulehel kirjutas ja uudistes rääkis! Ja teie saates ka valetati ning valati mind poriga üle! Mul on kõik salvestatud ja ma annan teid kõiki kohtusse!“
Võite ise ette kujutada, kui palju selline "ajude kepp" läbi võtab. Iseenesest oleks tegu ju olnud lihtsa asjaga – sõidad kohale, tõstad kassid peale ja viid kliinikusse. Arvestades ka sõidule kulunud aega, siis kolme tunniga oleks asi ühelpool olnud, paraku aga nii ei läinud.
Ühtekokku sai eile ära toodud 27 kassi. Arstid vaatasid nad üle ja mõnede lämbumisäärel olevate kiisude haigus oli juba väga kaugele arenenud– üks näiteks tatistas juba lausa verd välja. Ka kolmest kassipojast kaks poleks ilmselt esmaspäevani elanud. Nüüd on neil lootust.
Momendil on need kassid Varjupaikade MTÜ arstide hoole all ja järgmisel nädalal veame nad mööda Eestimaad laiali. Ühte kohta lihtsalt ei mahu. Tõenäoliselt läheb Niina-Inessa neid enesele nõutama ja tahab täit ülevaadet nii ravist kui toidust, mida tema lemmikutele antakse. See oli tema raudne nõudmine. Muide, tema tuttavad käisid ka eelmisel nädalal Läänemaa varjupaigas kell pool 10 õhtul jauramas ning nõudsid Alliklepa kasse. Needsamad helistasid ka Cimile ja lausa ähvardasid: „Küll me su üle leiame mees ja ......!“
Ega meid need süüdistused ja ähvardused muidugi suurt huvita ja järgmisel nädalal läheme veel kord Alliklepa koloonia kassidele järele. Eile oli seal aga märgatavalt vähem kasse, kui eelmisel korral meist sinna maha jäi. Algselt näitas proua VTA-vennikesele üldse vaid kümmet, üsna terve väljanägemisega looma ja tahtis jätta muljet, et tal neid rohkem polegi. Ka kohe poegima hakkavad emmed olid kadunud nagu tinatuhka:
„Nad polnud tiined. Ma ainult arvasin, et nad poegima hakkavad, tegelikult olid nad lihtsalt paksud!"
"Ärge kuulake neid nn loomakaitsjaid. Nad tapavad mu kassid ära! Ühe juba tapsid! Ma tahan teada millise kassi te ära tapsite?"
"Ära suri kahjuks see pool-elus kassike keda te soki sees kaasas tassisite."
"Ta oli täitsa terve. Ma ju räägin, et nad tapavad mu kiisud ära!"
Olgu mainitud, et leidsime kuuridest rämpsu vahelt nii mõnedki otsa lõppenud kiisude jäänused. Ka kohalik elanik Merli märkas enne meile teatamist ukse ees surnud kassipoegi ja pildistas need ka üles. Merli rääkis ka, et aasta tagasi leidnud kohalik mees, kes hirmsat haisu tundis, ühest hoonest kastidesse laotud surnud kassid. Niina-Inessat see aga ei sega:
"Ah SEE Merli. Ma teadsin kohe, et tema käsi on mängus! Tegelikult see kõik on vale - ta tahab neid hooneid minult kätte saada! Sellepärast valetabki! Ka see on vale, et minu kassid külavahel kalemas käivad. Nende kassid jõlguvad hoopis siin ja minu kiisud nakatusidki tegelikult tänu külakassidele!"
Kus aga on siis ülejäänud kassid? Need, keda me viimasel korral siin nägime? Külaelanike meelehärmiks jookseb palju kasse metsas ringi, proua Inessa lasi varem kinni olnud kassid lihtsalt vabaks. Võimalik on ka, et osa loomi on paari nädala jooksul toimetatud ka pr.Stepanova Lasnamäel asuvasse sotsiaalkorterisse, kuna naabrid kaebavad vänge kassikuse haisu üle. Miks üldse annab linn sellisele inimesele, kes mitmeid aastaid mujal elab, sotsiaalkorteri? On neid üle või? See on küsimus, millega ma ka linnavalitsuse poole lähiajal pöördun. Kindlasti on vaja ka see korter üle vaadata. Liidu liige Cim on seal käinud ning ka tema ütles, et kogu elamine haiseb ikka väga räigelt kassikuse järele. Ma üldse ei imestaks, kui oma 10 kassi, sh tiined emased, just seal ongi, aga esialgu on see vaid spekulatsioon.
Niina-Inessa jätkas aga vanas vaimus:
"Jätke puurid siia. Ma ise püüan kassid kinni ja toon need Tallinna. Te peate mulle oma puurid andma!"
"Me ei jäta siia laenatud puure! Te ju valetate kogu aeg, homseks poleks siin enam ei kasse ega puure, teie aga karjuksite politseid appi, et meie tulime varastama ja välja pressima!"
"Näete nüüd ise- need ongi siis loomakaitsjad! Nad tegelikult ei tahagi mu kasse päästa. Mida ma rääkisin!"
Järgmisel nädalal Eesti suurima kassikoloonia loomasõbralik likvideerimine jätkub. Taaskord raiskame raha, aega ja närve, et ühe „hullu kassimuti“ käest loomad ära päästa. Enne seda saan aga loodetavasti taas kokku ka kinnistuomanikuga ja räägime uuesti nii raha- kui muud asjad läbi. Mõistagi soovib liit, et hoonete omanik panustaks rohkem, sest ühele kassile kuluvat summat nad heaks ei kiitnud, pakkudes üle kahe ja poole korra vähem raha. Praeguste arvutuste kohaselt on liit 68 ära päästetud kassi kuludega umbes 3000 euroga miinuses. Soomest saabuv toidu- ja liivaabi seda numbrit muidugi vähendab, aga enne ei saa midagi täpsemalt öelda kui olen selle kohale tarinud. Bilansile mõjub kindlasti hästi ka see, et koos MTÜga Nurru Ometi oleme juba 31 looma steriliseerinud, aga jänni jääme vast ikkagi. Järgmiste kasside ära toomine Alliklepalt ajaks seisu veel hullemaks, aga loodame ikka ka annetajate abile. Olgu öeldud, et tänase seisuga on head inimesed Alliklepa kasse toetanud 4116 euroga. Terveks ravitud ja uutes kodudes on 15 kiisut.
Järgmine Alliklepale minek peaks aga välja nägema umbes nii – jälle pollarid, VTA ja ka traktorid kohale. Vaatame üheskoos hoone üle ja kui seal kasse pole, siis tõmbame kohe hoone traktoriga maha. Ainult nii saab „katkust“ lahti. Üks hoone jääb aga kindlalt püsti. Endise pioneerilaagri sööklahoonet lammutada ei saa, sest seal elavad pääsukesed. Kui algselt oli küsimuse all kas neil on pojad või mitte, siis eile ronisin kõik pesad läbi ja nägin, et pääsupojakesed olid sees. Tegin pilti ka. Meeldib see omanikule või mitte, aga püsti peab see hoone sügiseni jääma, sest selle kisaga, mis lammutamise ja rahvuslindude tapmisega kaasneks, on praegune kassijama vaid vaevukuuldav sosistamine.