Hommikul asus ta abi otsima, sest okaskeradel oli öö jooksul kõht lahti läinud. Ilmselt piimast. Ka mina olen täna selgeks õppinud ja muudkui korrutan, et ärge andke siilidele lehmapiima, kuna neil on laktoositalumatus. Samas, kui ma meenutan enda lapsepõlve, siis meie maal anti neile küll värskelt lüpstud lehmapiima ja ei surnud nad teps mitte maha. Ilmselt käis see ikka suurte siilide kohta, sest pisikesi siililapsi ma oma lapsepõlves ei kohanud. Ei mäleta küll praegu vähemalt, et oleks nendega trehvanud. Olgu sellega nagu on, aga vähemalt siilitittedele ei tohi kohe kindlasti-kindlasti piima anda - tapab maha!
Igatahes tohtri juurde sai nad taritud ja igasugu vajalikud pookimised ära tehtud. Üle kaalusime ka - üks poistest oli 150 grammi, teine tiba raskem. Masinas sõites ärkasid nad juba nii ellu, et ei tahtnud üsna kõrges karbiski püsida. Lõpuks viskasid siiski räti alla magama ja põõnasid kuni hoiukoduni välja.Tundub, et neil vist läheb hästi ja mõne aja pärast lastakse nad metsas vabaks. Siili number 7 sisemised vigastused tunduvad olema tõsisemad ja sestap jääb ta veel linna, et vajadusel kohe arsti juurde tormata. Ühest silmast pimedad siilid 5 ja 6, jäävad elama aga ühte Haapsalu aeda, kuna nad looduses vast ise enam hakkama ei saaks.
Tänavune siiliaasta algas üsna nukralt ja esimesed elukad koolesid vaatamata pingutustele riburadapidi ää. Tundub aga, et nüüd on õnn pöördunud, sest viimased okaskerad on ikka omadega välja vedanud ja tervenema hakanud. Eriti hää meel on mul nende kahe viimase orvustunud pesamuna üle! Kuigi nad on juba üsna suured, siis nii tillukesi pole ma sel aastal veel näinudki.
„Veel kord silitada siili, veel kord silitada siili“, vastu õhtut hakkavad ikka igati kahemõttelised laulud kummitama. :)
