„Pääsuke on rahvuslind. Pääsupesa on rahvuslinnu pesa. Tartumaal Haages, Võilille 11, elavad aga vaprad uuseestlased, kes pääsulindu ei austa ega kummarda. Vähe sellest! Nad lausa püüavad neid meelega tigedaks ajada, lõhkudes elamu renoveerimise käigus ära linnukeste pesad. Viimase kui ühe!“, nii kirjutasin siin blogis 8.juunil.
Mõistagi andis loomakaitse liit asjast teada ka keskkonnainspektsioonile. Kellele siis veel peaks looduse vastu suunatud kuritegudest teda andma? Ametkond reageeris kiirelt, aga „tuvastas“, et pääsupesad olid lõhutud juba enne ehituse algust ja seega on kõik korras. Eks neid lindude tapmisi ole ka raske tagantjärgi uurida, aga üldiselt teeb taoline rutiin „Täname, et pöördusite Keskkonnainspektsiooni poole seoses selle ja sellega, aga kuna kahju ei tekitatud, siis väärteomenetlust ei alustata jne bla-bla-bla“, hinge täis.
Sedapuhku ei saa inspektsioonimeeste kallal ka väga võtta, sest pääsukesepesade lõhkumisest teada anda naine keeldus kategooriliselt tunnistamast. Ta kartis ka pesasid üles pildistamast.
„Mis pagana vihjetelefon see on kui pean oma allkirjaga midagi kinnitama. Pärast seda tapetakse mind siin kolkas ju lausa ära!“, hüüdis naine ärritunult telefoni.
Tartust naastes otsustasin, et põrutame hoopis läbi Viljandi – no ei meeldi mulle tänu kiiruskaameratele enam see Tartu maantee. Mitte, et ma nüüd hirmsasti kihutaks, aga neid on seal nii tihedalt ja siis jälgi seda kiirust ahistavalt kramplikult ning hoidku jummel kui veidi üle läheb! Lisaks oli vaja ka Raplamaal ühed õnnetud penid veel üle vaadata. Sestap saigi autonina Viljandi poole sätitud. Sõidame rahumeeli kui korraga märkan silti „Haage“. Pagan, see oli nüüd küll saatusesõrm, sest sealne pääsupesade juhtum oli ainuke, kuhu ma Lõuna-Eestis ei jõudnud. Ei pidanudki jõudma, sest teadsin ju, et inspektsioon ajas asja korda. Igaks kümneks juhuks otsustasin siiski ka selle va Võilille tänava 11 numbri kandva maja üle vaadata.
Autost väljudes märkasin esimese asjana kümneid ja kümneid kisavaid linde maja ümber ning taevas tiirutamas. Mõned pugesid eterniidi ja otsalaua vahelt sisse ning mõne aja pärast vupsasid jälle välja. Teised aga pingutasid kilet paigaldavate töömeeste vahelt oma pojukesi juurde.
„Kuradi inspektsioon! Kas nad jälle ei näinud, et lindudel on katuse all pesad?"
Jälgisin lindude ja inimeste sõda oma 40 minutit. Moor tuli ka lõpuks autost välja ja ütles, et vaatepilt on ikka üsna ahastav. „Mina küll seda tööd teha ei saaks. Juba see lindude kisa jääks meelde ja ei laseks rahulikult magada!“
Maja ees kohmerdas üks naisterahvas ja läksin temaga juttu tegema.
„Ehitajad lõhkusid pesad ära või?“
„Ei lõhkunud, need võeti juba kevadel, enne pesitsusaega maha“
Need kohad, kus pesad olid asetsenud, olid kenasti räästa all näha. Omaette küsimus on muidugi, et kuidas neid ilma tellingute või tõstukita lõhkuma pääseti? Võibolla saadi ilma ka hakkama.
„Aga kes teile kaebas?“
„Üks teie maja elanik.“
„Aga kes täpselt?“
„Ma ei ütle seda, sest see pole oluline. Oluline on see, et ma näen, et linnud käivad katuse vahel poegi söötmas ja ehitaja ei lase neil seda teha!“
„Need kaebajad on ikka imelikud! No ei lasta kohe inimestel elada!“
Edasi läksin juba ehitusmeestega juttu puhuma. Naisterahvas tuli varmalt kaasa ja enne kui jõudsin suu avada, hüüdis ta juba räästa all toimetavatele tüüpidele:
„Mingi meie maja SITAPEA kaebas, et te lõhute linnupesi! Ma ütlesin kohe sellele härrale, et ehitaja pesasid ei lõhu ja need võeti maha juba kevadel!“
Ehitajad kinnitasid loomulikult takka, et nemad linnupesi küll ei lõhu.
„Aga pesad on ju maas. Ühe surnud linnu leidsin ka, mida te jahute?“
„Meie pole teinud!“
„Ärge nüüd jamage! Kas te olete pimedad või? Isegi praegu lendavad nad ju teie käte vahelt sinna katuse vahele!“
„Jah lendavad küll!“
„Nüüd tõmbasite räästa alt lauad maha ja panete kile ette. Kas linnud sealt läbi pääsevad?“
„Ei, siit küll ei pääse, aga loodame, et nad leiavad kuskilt teise tee kuidas poegadeni jõuda!“
Sellega jutt lõppes ja tegin majale ringi peale. Maas vedelevad pesad pildistasin nagu kord ja kohus üles. Muidu koristatakse ära ja siis ürita tõestada, et sa kaamel pole. Seejärel tõmbasin traati juba tuttaval keskkonnainspektsiooni numbril 1313:
„Olen see ja see ning sealt ja sealt. Esitasime kaebuse, aga te ei leidnud midagi. Mina küll leidsin ja öelge oma Tartu kolleegidele edasi, et sitasti töötavad.“
„Jah, ma panin kõik kirja ja edastan selle teate!“
"Kas loomakaitse liit peaks veel ühe kirjaliku avalduse tegema, et asi ikka kindel oleks?“
„Ei pea rohkem midagi tegema, see kaebus on lindistatud ja sellest piisab!“
Sellega minu missioon Haagel lõppes ja masin hakkas mõõtma koduteed. Umbes veerand tunni pärast helistati inspektsioonist juba tagasi. Kordasin kogu jutu taas üle ja palusin kiirelt reageerida.
„Kui teil enne polnud tunnistajaid, siis nüüd on. Olin isiklikult seal ja nägin oma ihusilmaga tiirutavaid ja katuse vahele pugevaid linde, kui vaja siis kirjutan ka igale poole alla.“
Ei hakka siinjuures kogu juttu üles tähendama, aga vestlus oli asjalik-sõbralik ning loodetavasti tegutseb keskkonnainspektsioon sama asiselt nüüd edasi. Mõne aja pärast helistas aga juba toosama linnusõbralik inime, kes mulle pääsukeste tapatalgutest teada andis.
„Kas sa käisid siin või? Maja ees on lausa mingi koosolek ja vist on ka mingid ametimehed kohal.“
„Siis on ju hästi kui nad veel enne tööpäeva lõppu sinna jõudsid!"
„Inimesed on hästi vihased, vahivad taevasse ja vehivad kätega. Ja siis peetakse mind veel SITAPEAKS, et ma lindude tapmist ei salli. Inimesed käituvad loomadega ikka nii halvasti.“
„Aga ole rahulik ja nüüd olen ju mina SITAPEA ning see sobib mulle imehästi.“
„Sul seal kaugel on küll parem rääkida, kohapeal ei tohi selle koha pealt suudki lahti teha – kohe oled kogu küla põlu all!“
Eks ta nii kipub minema ja see on see väikese koha traagika – kõik on sugulased-tuttavad ning püüa sa kogukonna vastu hakata – kohe vistakse ühes lastega lõkkesse. Ma saan muidugi inimlikult kõigest aru – majaelanikud tahavad sooja kodu ja väiksemaid kulusid. Ehitajad tahavad seda neile ka võimaldada ja saada tehtud töö eest palka, aga nüüd tuleb mingi kuradi rahvuslind nende headele plaanidele vett peale tõmbama!
Midagi pole aga teha, sest ka linnud tahavad elada ja olgu veelkord mainitud, et taolisi jamasid saab vältida kui inimesed ise oleksid kevadel katusealuse ning pööningu üle vaadanud. Nüüd on hilja. Võib-olla ei ole ka, sest inspektsiooni vennikesed ei pruugi ju jälle taevas tiirutavaid ja katuse vahele pugevaid linde märgata!
Olgu veel mainitud, et keskkonnainspektsiooni asjapulgad käisid nii tellingutel kui ka pööningul, aga linnupesasid ega poegi sealt ei leidnud. Nende arvates tahavad linnud lihtsalt vanasse kohta sisse lennata ja pesi alles tegema hakata ega toida seega poegi. Kui viitasin maas vedelevatele pesadele, siis öeldi aga, et need olid seal juba enne ehituse algust. Viimases julgen küll kahelda, aga kuna mul pole ei mune ega linnupoegi ette näidata, siis pole midagi teha. Renoveerimistööd jätkuvad.