Käisime eile Miaga Stromkal, aga sammud sättisime sinna ikka uhkelt peale kümmet. Ma nimelt olen paadunud valgete ööde fänn ja pigem kondan kuskil ringi kui passin sel aastaajal toas. Rahvast oli rannas vaatamata hilisele ajale Eesti mõistes ikka väga palju – mõni seltskond grillis, mõni võttis napsu, mõned lebasid niisama murul. Oli ka neid, kes vaid teineteise seltsi nautisid ning ümbritseva maailma ära unustasid.
Tagasiteel kuulsime rannas aga korraga paanilisi hõikeid:
„Kuulge, tal on pea juba jupp aega vee all! Läheme appi!“
Rannal seisis noorte seltskond, kes samuti soojasuveõhtut nautis. Mõned neist olid ilmselgelt liiga palju seda va hundijalavett naha vahele keeranud. Korraga jooksis üks meestest vette. Talle järgnesid veel kaks. Siis alles nägin, et täitsa madalast veest tõmmati sinna siruli visanud kambajõmm välja. Tõtteöelda mina ei saanud arugi, et keegi vees on. Vennike oli ikka sigatäis ja küllap mingi moment vajusid tal seal lesides lihtsalt silmad kinni. Õnneks sõbrad märkasid.
Tüüp toodi kahevahel kaldale ja pandi liivale istuma. Kaugelt vaadates tundus, et tüüp oli üsna uimane. Noortel hääled olid mõistagi rõõmsad, et õigel ajal jaole said ja kamu välja tõid.
Asusime Miaga tagasiteele. Ka noore hakkasid liikuma Rannahoone poole. Ka nn pooluppunud vennikese enesetunne ilmselt taastus, sest ta kukkus üle ranna korraga hõikama:
„Mehed raisk! See oli ikka napikas! Olge te tänatud ja nüüd ma teen teile küll välja!“
Õige mõte! Kuigi ta peaaegu püsti seisnud, siis tänutäheks välja tuleb ikka teha ning pärast seda ei tee ka üks väike suplus kindlasti halba! Jätke see iroonia tähelepanuta, sest tegelikult on ikka täitsa tore, et tüübi lähedased ei pea kodus küünlaid põletama ning tast ei saanud tänase päeva esiuudist!
