Tänasele päevale võib joone alla tõmmata ja oli üsna tegus. Põhivõhm läks telefoni teel nõustamisele ja keel on lobisemiset üsna väsinud, sest kõnesid ikka jagus. Taas saan rõõmuga raporteerida, et enamus tegevustest hiilisin ülima osavusega kõrvale – Jõhvis haige kährik elab kuudis – kauge, Kehtnas rästik maja taga –kauge, Haapsalu pollarid tahavad seoses lindude tulistamise ja Karvikuga üle kuulata - tulen ülehomme, Roccas ka õues rästik - viige tuppa, siis tulen, muidu mitte, mehed saavad ise ka hakkama, aga tehke nii bla-bla-bla jne
Riisiperes siiski laskmiseks ei läinud. Hommikul oli omanik helistanud sellele perele, kelle hoovi ta koerad läksid: “Ega mu koeri maha ei lastud? Ahah, okei, tulen siis õhtul järele!“ Üldiselt on sellega kiire aeg möödas ning nüüd aitab liit survestada valda, et nad tulevikus nii jobud ei oleks.
Korra pidin ikka välja ka kobima, sest nimelt sai Muugal üks koer autolt paugu. See lugu ei lõpe aga sugugi halvasti, vaid on musternäide hoolimisest või õigest käitumisest, kui soovite. Tegelikult pole sellist asja üleüldse 9 aasta jooksul juhtunud, et juht enda poolt alla aetud koerale või kassile abi otsiks. Uskumatu lugu ja müts maha!
Täpselt kell 13.40 helistas mulle Merle, kes teatas, et sõitis koerale otsa: „Mulle anti teie number ja abi on vaja. Ma ei saanud teda lihtsalt sinna jätta ja edasi sõita! Mis nüüd edasi saab? Mida seadus ütleb? Ta on tegelikult kodukoer, kaelarihm on ka!“
„Seadus ütleb, et koeraomanik plekib ka autoremondi kinni jne. Kas koer sai kõvasti viga ja kus see juhtus?“
„Lääpab ühte käppa ja õnnetus juhtus Pirnipuu pst XX maja juures“
Ega ma muidu enam niimoodi torma ega vea neid elukaid, aga täna otsustasin kohale sõita. Ikkagi valudes loom ja ei saanud ka mina teda vedelema jätta. Vaba aega oli ka ja seega arsti juurde minek.
„Kas ma võin nüüd edasi sõita?“, pärib Merle
„Laske teie jalga ja küll ma müttan edasi!“
Kuni minu saabumiseni võtsid vigastatud husky enda hoole alla Margot ja Jüri, just sellesama maja elanikud, mille ees õnnetus juhtus. Jälle ime!
Olin peaaegu Pirnupuu puiesteele jõudmas, kui Merle helistas jälle: „Enam pole vaja minna, omanik viis koera ära. Oli üks vene taksojuht, kes otsis juba mitu tundi Muuga vahel oma plehku pannud koera. Husky on kolme aastane Lubas minna arstile!“ Jälle ime, et kõik nii ruttu toimis ja loom sai ruttu abi!
Keerasin otsa ringi ja olin ise ka paksult rahul – ei pidanudki võõra koeraga madistama hakkama. Ega mul pole ju ka mingit varustust – ei rihme-suukorve, ei puure, ei uinutit jne. Ma üldiselt teen kutsadega diili ja palun taevast bossi, et ta korraldaks nii, et penid mind ellu jätaks. Siiani on toiminud! :)
