Koera elu pole tuhkagi väärt. Sellest sain juba lapsepõlves aru kui lugesin Gavriil Trojepolski „Valge Bim Mustkõrv’a.“ Raamatu põhjal vändatud film Vjatšeslav Tihhonovi ehk Stirlitziga peaosas, muutis kogemuse veel ehedamaks ja tõttöelda kummitab see mind veidi tänase päevani –hoolivus, ülekohus ja looma surm, mis ennekõike lööb sügava haava teda armastanud inimeste hinge.
Siis oli "nõuka-aeg", aga ajaratas on meid veeretanud tänaseks juba "eesti-aega". Ometigi taolised traagilised lood juhtuvad edasi ka Maarjamaal ning koera elu pole endiselt sittagi väärt! Tänane lugu räägib Stellast, 4 aastasest labradori sugemetega sõbralikust krantsineiust, kelle julm tapmine murdis tema noore peremehe südame.Ilmselt mõjutab see sündmus last kuni tema elupäevade lõpuni.
Stella elas koos oma perega Keila lähistel Leholas täiesti tavalist koeraelu. Peres kasvasid ka 6 ja 12 aastased poisid ning kõige rohkem müttaski kutsaga ringi just vanem perepoeg. „See on minu koer“, kuulutas ta kõigile uhkelt. Lehola vahel teadsid seda kõik ja üldiselt polnud sõbraliku koera vastu kellegil suurt midagi.
23 märtsi hilisõhtul pani Stella aga koduaiast plagama. Reeglina ta perenaise sõnul taolist tempu eriti tihti teha ei saanud teha, sest aed on üsna korralik. Südaööks polnud kutsa tagasi tulnud ning teda mindi otsima – tulutult. Hinge näriv kahtlus ei lasknud Monikal õieti magadagi ja ta tõusis kelle kolme paiku üles ning tegi veelkord külale ringi peale. Stella oli paraku kadunud nagu tinatuhka.
Hommikul tööle rutates märkas Monika Stellat oma kuudis magamas ja hingas kergendatult: „Jumal tänatud, et ta elus ja terve on ning auto alla ei jäänud!“ Hingerahu ei kestnud aga kaua, sest umbes tunni pärast tuli lapselt esimene sõnum: „Stella on nii nõrk ja pepu on verine ja ta ei jaksa püstigi tõusta.“ Lisaks pidavat koer ka väga raskelt hingama. Ei maksa vist mainidagi kuidas taolise vaatepildi nägemine poisi sisemuse pahempidi keeras. „Kõik saab temaga korda“, ema ju lubas, rahustas ennast väikemees.
Monika sattus paanikasse, aga palus pojal siiski kooli minna. Seejärel hakkas ta loomaarste läbi helistama. Keilas röntgenivõimalust polnud ja seega tuli pealinna sõita. Arstiaeg saadi kella neljaks, aga lubati ka varem tulla, kui asi ikka väga hull tundub. Monika ei hakanud pikalt juulitama ja tuli töölt varem ära. Paraku kui ta kell kaks koju jõudis, oli truu sõber juba surnud. Koera pea oli paistes ja verd tuli nii eest kui tagant. Lisaks oli keha ka omajagu porine. Kõik viitas sisemisele verejooksule ja tundus, et Stella oli siiski autolt paugu saanud.
Lehola küla vahel hakkasid aga levima jutud, et veretöö pani toime keegi Ago. Tüüp olevat ise kekanud koera peksmisega ja olevat olnud vaat, et lausa uhkegi oma teo üle. Järjekordsel joomingul kuulasid kangelase pajatusi ammulisui kohalikud mehed Erko, Risto, ja Ragnar ning nende kaudu jõudis jutt ka Jannoni, kes pererahva teadmatusest vabastas.
Mis siis toimus? Ei miskit erilist, vaid külavahel visati järjekordselt viina. Joomingu lõppedes otsustanud Ago aga oma pruudi juurde minna, kes aga paraku ei tahtnudki sigatäis lakekrantsi oma sängikesse lasta. See ajanud mehepoja mõistagi härga täis ja teeb ikka kurjaks küll kui mingi maanaine lükkab kogu naissoo ihaldusobjekti keppimissoovi tagasi! Eks selle madina ja lällamise peale ilmselt Stella küla peale jooksiski. Koeraomaniku sõnade kohaselt olla Ago sõpradele öelnud, et koer oli ta peale haukunud ja ta peksnud nurjatu lihtsalt vaeseomaks. Ühe naabri sõnul kuulnud ta koera kiunumist südaöö paiku.
Monika pöördus loomakaitse liidu poole ja üheskoos esitasime politseisse ka avaldused. Ilmselt see kuskile ei vii, sest külamehed pole nõus Ago vastu tunnistama. Kardavad! Kuigi Ago pääseb võib-olla terve nahaga, siis ometigi kogu küla teab, mis sorti mehega tegu on. Eriti tahaks ma õnnitleda aga seda „Lehola pruuti“ väärilise valiku eest ja ilmselt saab ta järgmisena kolaka, kui pole härrale sobival ajal valmis oma jalgu laiutama! Seekord võttis Stella keretäie enda peale. Kindlasti tunnete nüüd huvi, et mis on sõbraliku koera surnuks peksnud Ago perenimi. Vat seda ei saa ma teiele öelda, aga ütleme nii, et ta on "meister" iga töö ja tundub, et ka koerte peksmise peale.
Nii mõndki ütlevad, et omanike enda süü, et koer välja pääses. Teised kaagutavad kindlasti, et tegemist oli enesekaitsega. Kolmandate arust on tegu aga erandliku juhtumiga. Aga kas ikka on? Eile õhtul lõppes näiteks minu päev kõnega Riisipere kandist ja mureks olid nende aeda tulnud kaks koera. Naisterahvas mõistis ka enda süüd, sest nende emasel on praegu jooksuaeg. Otsisid nad lahendusi. Ka koerte omanik on teada, aga meest ei huvita ja ütleb, et hea ongi kui keegi penid maha laseks. Pere pöördus ka Nissi vallavalitsuse poole, aga sealne võll keeldus loomi varjupaika saatmast, sest omanik on ju teada. Vallasaksad aga omanikku korrale ei kutsu. Surnud ring ja täna on üks kohalik jahimees valmis penid maha laskma. Võibolla on saatuslikud lasud juba kõlanud, sest ma pole neile veel helistanud. Vat nii palju maksabki ühes end arenenud riigiks pidavas kolkas koera elu.
Mina ei ole uurija ega kohtumõistja vaid vestan lihtsalt lugusid ja just sellise loo mulle Stella perenaine rääkis. See on vahva koera Stella rääkimata lugu ja kes sellest ikka peaks pajatama kui mitte loomakaitsja. Eks ole? Pärast selle artikli lugemist saatis Monika mulle järgmise kirja: "Ilmselt oleksin ma kirjutanud ahastavamalt kuidas see kõik mu pojale mõjus. Kuidas ta esimest korda elus tundis valu - reaalset valu ja ei mõistnud miks see nii on, et tal rinnus päriselt ka valus on. Selgitused minu poolt olid, et lein ja kaotus ning kogu kurbus ongi PÄRISELT ka valusad. Aga no ma olen ilmselt liigagi emotsionaalne selle juhtumi koha pealt.
Stella varem ikka käis ka aiast väljaspool ja selle kohta hakkab kindlasti palju sõnavõtte tulema. Tänaseks on külavahel tekkinud ka jutt, et tegelikult võis üks pereisa Stellat rünnata, sest pidavat teda juba ammu vihkama ja kaitseb oma lapsi tema eest. Kuna see jutt on tulnud samalt seltskonnalt, kes hetkel kahtlustatava väidetavat tegu varjavad, siis võib see olla välja mõeldud stoori ja ma ei ole sellele tähelepanu pööranud. Aga tänud kirjutise eest, igati sobilik, jään nüüd siis seda tagasilööki ootama, mis sellest tulla võib."
Lisan ka siia mõned Stella pildid, et Teil tekiks seos selle koeraga. Ta tõesti elas ja ajas omi koeraasju kuniks ….. Üks pilt on tehtud enne seda kui ta üritas pererahvast mängima kutsuda. Teine enne seda, kui temast sai pelgalt tuhk ja mälestus. Stella väikene omanik on tänaseni šokis ja küsib MIKS? Mina ei oska talle vastata. Ei oska ka lihane ema!