Rääkisin Mariga telefonis üsna pikalt ja tema häälest kostus korraga nii raev, kurbus kui kahetsus. Mari tahab oma pahameelt ka inimestega jagada.
„Miks meie ilves hukati? Öeldi, et analüüsid on kallid. Pakkusime mehega, et katame kulud. Ravime ta terveks, toidame ja siis loodusesse. Mina tahan vastuseid!“, kirjutab Mari Talu oma Facebooki lehel.
Paide äärelinna, Hämariku tänavale eksis ilves õhtul kella üheksa paiku. Mari abikaasa märkas teda kui õue läks ja kutsus ka ülejäänud pere metsaasukat uudistama. Loom oli julge ja ei kartnud ta koera, ega inimesi. Ilves vaatas hoovis natuke ringi ja siis läks kasvuhoonesse pikutama.Mari pidas targemaks päästjatele asjast teada anda: „Meie kodus elavad ka paar küülikut ja kass ning hakkasin kartma, et äkki ilves pistab need nahka.“ Päästjad tulid kohale ja sulgesid kasvuhoone ukse, et loom plehku ei saaks panna. Siis kutsuti kohale Koigi valla veterinaarist jahimees Vallo Seera.
Mari sõnul oli valla loomade elu ja surma üle otsustaja Vallo Seera silmnähtavalt häiritud, et teda õhtul kodunt välja kutsuti. Tusaselt hakkas ta uinutipüssi valmis seadma, Marit tegi ärevaks aga uinuti kogus, mis valmis seati. Seda tundus liiga palju olevat! "Küllap mees teab, mis mees teeb", ei hakanud ta oma kahtlustest rääkima. Jahimees läks kasvuhoone juurde ja tulistas esimese lasu mööda. No eriline jahimees ikka küll, kes isegi sellise maa pealt pihta ei saa! Teine lask tabas ja see niitis uhke looma ka peaaegu kohe jalust. Mari arvates kulus uinumiseks umbes minuti ringis.
Vallo Seera tõi ilvese kasvuhoonest välja ja asetas maha. Mari tundis huvi, mis loomast edasi saab? „Viin ta metsa ja siis äratan üles“, vastas jahimees ja kui ise ei ärka, siis teen talle äratava süsti. Marile ei andnud asi rahu ja ta kiusas Vallot küsimustega edasi, et kas ta ikka turgutab ilvese enne loodusesse laskmist üles? Ta on ju nii kõhn! „Analüüsid on nii kallid ja keegi ei hakka temaga jamama." Me maksame ta raviga seotud kõik kulud kinni, ei jätnud Mari jonni. „Minge annetage see raha hoopis loomaaia ilvestele kui nii väga tahate“, vastas Vallo Seera juba silmnähtavalt ärritunult. Seejärel paigutas jahimees uhke metsakiisu kaasa võetud üsna pisikesse karpi.
Pärast asjapulkade lahkumist oli Mari perel üpris halb tunne ja nad kartsid, et sellise suhtumisega veterinaar seda looma nüüd küll ellu ei jäta. Hommikul uudiseid lugedes said nad aru, et sisetunne ei petnud – ilves tapetigi ära!
Vallo Seera ütles ajakirjanikele ise nii: "Polnud kahtlustki, et ta on haige. Olen jahimees ja tean, et elujõus ilves peaks kaaluma 12–14 kilogrammi. See ilves oli aga vaid kuue kilogrammine loomavare. (Fenomaalne hindamisvõime! HV) Peale selle olid tal ka tugevad parasiitide jäljed.“ Seera pidanud oma kolleegidega aru, mida ilvesega edasi teha. „Kuna looma tervislik seisund oli sedavõrd vilets, et teda narkoosist välja tuua olnuks väga raske ning kahtlus tekkis ka marutaudi suhtes, siis otsustasime looma hukata!“Vat siis sellised eksperdid on meil, kes on suutelised silma järgi looma kaalu hindama ja kõhutunde alusel diagnoose panema. Hämmastav! Aga see marutaudi jutt on küll huvitav. Eesti on kogu maailmale kuulutanud, et oleme marutaudivaba maa, aga nüüd ühtäkki Kesk-Eestis hukatakse marutaudi tõttu loomi! Ma saaks aru kui piirialal oleks selline kahtlus, ikka juhtub, et ronivad ka haigeloomad siia, aga Kesk-Eestis? Ilmselt tuleb meil oma Euroopa kolleege hoiatada, sest kui ikka Eesti riigi volitatud veterinaaril on põhjendatud kahtlus, et marutaudi võib seal piirkonnas olla, siis seda ei tohi nüüd küll maha vaikida!
Keskkonnaameti esindajad viivad tapetud ilvese Tartu veterinaarlaborisse, kus selgitatakse välja, mis tal täpsemalt viga oli. Marutaudi nad küll ei leia, aga küllap leitakse loomasõprade maharahustamiseks, et loomal olid parasiidid, kindlasti ka kaugele arenenud vähk ja, et ta oleks nagunii kohe-kohe maha kärvanud!
Loomad ikka surevad ja loomi ikka tapetakse ja sinna pole midagi teha. Kõige rohkem häiris aga Mari ja tema peret riigiametniku suhtumine: „Me olime nagu mingi kõnts ta jaoks. Mingid tühised rumalad inimesed!“See pole mulle sugugi uudiseks, sest oleme seda isegi kogenud näiteks maaeluministeeriumis. Meie juristide sõnul passiti neile otsa nagu kretiinidest pättidele, kes midagi ei tea. Alaveski loomapargi inimesed kurtsid samuti Võrumaa veterinaarkeskuse ja kohaliku keskkonnaametniku üleoleva suhtumise üle. Sama koges ka Pärnumaal hobuse päästnud naine - sealne veterinaarametnik kohtles teda ülbelt nagu maamatsi. Ka Viljandimaal kordus sama lugu noortega, kellele saadeti õhtupimeduses jahimees appi auto alla jäänud saarmaid aitama. Seda loetelu võiks jätkata.
„Kui nad loomadesse nii suhtuvad ja elushing midagi ei tähenda, siis kas nad suhtuvad ka inimestesse nii?“, on Mari tige kui kurat.
Jah Mari, Sa oled juba suur tüdruk ja inimesena lähed sa kirja ainult enne valimisi. Ava silmad ning vaata kuidas inimesed elavad, siis saad aru, et vaatamata kõlavatele poliitilistele loosungitele, on tavainimesed valitsejate jaoks vaid talumatult loll matsikari, kelle jutt ei vääri isegi kuulamist mitte. Viisakat suhtumist nõuda on aga vast ikka juba väga palju tahetud.
Ka teistel inimestel on küsimusi tekkinud. Näiteks Virge Võsujalg pärib: „Miks uinutav süst tehti kohe nii suurel kogusel? Miks arst oli nii üleolev ja vastas nii halvasti? Keegi peab ju ometi vastust andma! Kas tõesti on mõtekam oma jõududega loomi aidata kui riigilt abi paluda?“
Mis ma oskan talle ja Marile ja paljudele-paljudele teistele vastata?
Kui te soovite vigastatud või haiget metslooma ka tegelikult päästa, mitte tappa, siis vast tõesti on targem igasugu riigiasjapulkadest hoida sama kaugele nagu marutõbistest rebastest! Või sama kaugele nagu marutõbisest ilvesest ikka, oleks vast ikka õigem selle loo lõpetuseks öelda!