Tundub jabur? Ometigi paljud inimesed just nii käituvad kui loomalapsi ja -linde koju tassivad. Hiljem muidugi haaratakse kahe käega peast, sest eks need metsaasukad vaja ju samasugust hoolt kui inimlapski ja nende kantseldamine pole teps mitte niisama ettevõtmine.
See nädal algas nagu ka paljudel varasematel aastatel juba tavaks saanud, tohutu kevadise kisaga hättasattunud metsloomadest ja –lindudest, keda keegi ei abista. Tänavune erinevus on aga see, et nüüd viiakse nad ka lausa mitmekaupa oma koju ja alles siis hakatakse mõtlema ning abi otsima!Nädala alguses „päästis“ omast arust, heasüdamlik pärnumaa elanik Ave Surju, valla metsast kaks loomahakatist. Kodus hakkas ta alles mõtlema nende toitmise peale. Kõige lahedam on see, et ta ei teadnud isegi nende liiki, hakates seda erinevatest foorumitest uurima!
Meie Keity käis temaga kohtumas ja korjas loomahakatised ära. Naise jutt oli aga veidi veider, sest alul rääkis ta, et loomakeste emme on surnud ja just maha raiutud raiesmikul loomalapsed ringi uidanudki. Siis tuli aga välja, et hoopis keegi kolmas inimene leidis nad ja tõi tema kätte. Kolmanda versiooni kohaselt arvanud ta aga, et tegu on hoopis tuhkrupoegadega ja soovis need enesele jätta!
Halloo, alles pimedad kutsikad ei uita paarikaupa mööda raiesmikke! Lisaks ei tohi loodusest ka tuhkrulapsi ära tuua, siis kui tuju peale tuleb. Neiu mainis, et talle toodavat üldse väga tihti abivajavaid metsloomi. No mulle toodi ka nooruspõlves lemmikloomi, et neile kodud leiaksin, aga metsloomi küll mitte. Lisaks olen kogu elu jooksul käinud väga palju ka metsas. Ometigi pole minu teele 51 aasta jooksul sellised loomalapsed sattunud, kes abi vajaksid!
Selle loo lõpetuseks võib öelda, et tegu oli kährikkoera kutsikatega, kes ää koolesid, sest teinekord ei suuda inimloom ka parima tahtmise juures seda päris emmet asendada. Lisaks on kährikutega veel see jama, et nad on võõrliik ja teevad looduses palju kurja. Sestap poleks mõistlik neid ka iga hinna eest üles kasvatada, nii julm kui see ka ei tunduks.
Tegelikult on kährikud aga ägedad tegelased, kes ei tea enda kahjulikkusest ööd ega mütsi. Minu jaoks on nende puhul tegemist aga lausa inimrumaluse musternäitega – 1950 aastal tõi inimloom nad suure hurraaga ja muusika saatel siia ja viis aastat ei tohtinud neid küttidagi mitte. Läks veel nats aega mööda ja 1958 aastal avastati, et kährik on liiga hästi kohanenud ning siis kukuti neid hoogtöökorras maha nottima – pihta said nii isased, tiined emased kui imetillukesed kährikulapsed. Sama tendents jätkub praegugi ja riigiametnikud ning tõpratohtrid seda looma suurt ei salli. Mäletan mõne aasta tagust juhtumit kui raskelt viga saanud kährik otsis abi ühest Nõmme aiast. Kohale tuli volitatud loomaarst, Pendin oli vist nimeks ja laksas kohe mürgisüsti ära. Küsisin, et kas narkoosi ei teegi enne? Sellele vastas ta:"Ole nüüd, see on ju kährik!"Ülekohtune tundub see suhtumine küll ja sestap ei tasugi nendest loomadest vähemalt avalikult, head rääkida. Tänased keskkonnakaitsemehed tahavad neist lahti saada, aga ega see enam õnnestu. Kährik on tark ja tulnud, et jääda. Pole midagi teha, lollid saavad ka kirikus peksa!
Muide, inimlik rumalus jätkub ka täna täie hooga. Riik, lipp ja hümngi on teised, aga minke tuuakse sisse ja uusi kasvandusi avatakse. Kõik teavad nii siin kui Soomeski, et see võõrliikseks kahjuriks ristitud loomake on just tänu kasvandustele meite loodusesse sattunud. Ühelt poolt keskkonnaameti inimesed kurjustavad mingi siinoleku üle, teisalt lubavad aga muudkui uusi kasvandusi avada, et loodusesse pääsenud loomade hulk aina kasvaks.
"Ei-ei-ei, nad ei pääse ju loodusesse!", ütlevad ministeeriumi asjapulgad.
"Ja-ja-ja, seda loba räägiti ka eelmisel sajandil", saan vaid vastata ja muide ka mink tuli, et jääda ning teda enam välja juba ei püüa. Siin tekib mul aga hoopis huvitav küsimus: "Kui kaua aega peab võõrliik siin elama, et teda hakatakse põlisliigina tunnistama?"
Heiki Valner