Laagri aleviku inimeste ühe lemmiku, tänavakass Otto eksirännakud ja kannatusterada on selleks korraks loodetavasti otsas ja ta elab kõrge vanuseni juba hoopis turvalisemas ja armastatumas keskkonnas. Mäletatavasti jäi Otto auto alla kolmekümnendal märtsil. Kohalikud elanikud hakkasid vigastatud loomale abi otsima ja koostöös vallaametnikuga sattuski Otto loomakaitse liidu hoole alla. Ees ootas pikk, vaevaline ja kulukas ravi ning päriskodu leidmine.Palusin Otto ravikulude katteks ka heade inimeste abi ja seda ka osutati – Otto luumurdude ravi ja taastumist pidas vajalikuks toetada 105 inimest 1819 euroga. Saue vallaametniku lubadus tasuda kõik või vähemalt toetada kulude katmist, loomulikult lubaduseks jäigi ja las vallajuhid kasutavad seda siis endi jõulupreemiaks. Tõe huvides olgu ikka öeldud, et vallas töötavad naised elasid ja aitasid Ottole kogu hingest kaasa ning tegid mõistagi ka annetusi. Tänaseks on selgunud ka lõplik ravi lõplik maksumus ning pärast Loomade Kiirabikliiniku allahindlusi jäi kogusummaks ligi 900 eurot.
Algselt pidi tulema veel vaagnaluu operatsioon, aga velskrid arvasid, et äkki paraneb siiski ise ja nii ka läks - üleeilne läbivaatus kinnitas, et luu on kenasti moodustunud ja seega pääseb vaene kass väiksema vaeva ja piinata. Täisväärtuslikku kassielu ta veel mõistagi elada ei saa, sest igasugu kukkumised-hüppamised võivad jälle kurja teha. Ottost ülejäänud raha eest oleme juba aidanud veel kolme kiisut ja ka Narvas raudteeliiprite vahel osa jalast kaotanud kassiemme esmaarvete tarbeks on kate tänu Ottole täitsa olemas. Enne on ta vaja sealsel rahval mõistagi kinni püüda ja minuni toimetada.Algselt elas Otto Küllikese juues Lasnamäel. Hiljem hakkas temaga vatti ja vaeva nägema aga Õismäe Kaiu. Hoiukodude inimesed on absoluutselt hämmastavad, sest haige looma eest hoolitsemine on üks paras rist ja viletsus. Ometigi mõned inimesed seda teevad ja ei taha selle eest sentigi mitte. Üsna harvaesinev altruistlik käitumine tänapäeva rahastunud maailmas, aga siinjuures suurimad tänud neile, et nad seda teevad, sest vastasel juhul poleks neil loomakestel vähimatki lootust elule.
Kaiul on ka kolmeaastane poeg, kellel väike tervisejama küljes. Otto oleks seda justkui tunnetanud ja kaude lapsendas ta vist oma arust selle poisi ära – no oli kogu ta juures ja valvas ning mõistagi magas ka põnni juures. Tekkis võimalus, et Otto jääbki nende juurde elama. Arutasime asja Kaiuga, aga kuigi Otto ei läinud toas närviliseks nagu paljud õue kippuvad kiisud, siis ometigi oli naisel selline tunne, et ta igatseb ikka õue – nii kui aken oli praokil kuulas Otto tähelepanelikult väljast kostuvaid hääli. Teinekord istus aga tunde aknalaual ja jälgis väljas toimuvat. Kas ta nüüd just igatses, aga vähemalt Kaiu tõlgendas seda tema nukrast olekust. Veel rääkis Kaiu, et ta oma kass Ottot väga ei salli ning korra läinud ka löömaks. Tagatipuks on seal kodus ka puurilinnud, keda kõuts nahka pista soovis. Korra olnudki nii, et kui Kaiu töölt naases, et oli Otto puuri pikali lükanud ja pidas toas linnujahti. Õnneks ta küll ühtegi kätte ei saanud.Eeltoodud asjaoludega arvestades otsustasin, et Kaiu juurde siiski Otto elama ei jää. Ega see teda muidugi ei rõõmustanud ja auto peale tuli kassikest saatma juba kogu pere. Kurb värk ja vat sellepärast ma hoiukodu ei pakugi – sa kiindud loomasse ja pärast on enesel jupp aega sant tunne. Vaene lapski otsib täna veel oma Ottokest taga ega saa aru kuhu tema suur sõber kadunud on?
Ma tahtsin, et Otto elaks sellises kohas, kus poleks suuri teid. Masinaid ta ju ei oska karta ning seetõttu ei tahtnud riskida võimalusega, et ta kuskil uuesti alla jääks. Algselt pidi ta minema Mulgimaale, aga seal on maantee poole kilomeetri kaugusel ja külakassid ületavad seda pidevalt. Seetõttu jäi see valik ära ja Otto uueks koduks saab hoopistükkis Läänemaal asuv Ranna rantšo – loomasõpradele peaks see ju tuttav koht olema, sest paljud on seal ju igasugu elukaid kaemas käinud. Maanteed seal lähedal pole ja suur loomasõber Ande lubas Ottot hoida ja armastada kuni tema päevade lõpuni. Küllap ta ka teeb seda ja selles ma ei kahtlegi! Esialgu peab Ottokas küll jääma veel paariks-kolmeks nädalaks tuppa vangi, et ta omi luid jälle suure hurraaga lahti ei ragistaks, aga küllap ta selle kuidagi üle elab. Suurem jama ja katsumused on ju juba seljataga.Enne Läänemaale sõitu käisime Ottoga ka Laagrist läbi, et ikka viisakalt hüvasti jätta. Laagris on üks juuksurisalong ja tänu neile naistele tegelikult Otto minuni jõudiski. Mu juuksur Ingrid on nimelt ilge kassi- ja loomasõber ning pärast õnnetust ta pinda käima hakkaski: „Kui sa Ottot ei aita, siis ma ajan su kiilaks! Kui sa Otto ravi ei organiseeri, siis värvin su siniseks!“ Totaalse naise vihaga olen juba korra kokku puutunud ja see lõppes kohtus ning igaks kümneks juhuks ei hakanud uuesti riskima.
Naised tulid muidugi puuris kükitavat Ottot kohe uudistama. Ka põline Laagri kõuts tundis justkui sünnikoha ära ja muutus kohe ärksaks. Eks sellele aitasid kaasa ka salongi spetsiifilised lõhnad, sest vabadel hetkel veetis ta üsna palju aega ka karvamaride seltsis. Mõistagi polnud keegi õnnelik, et Otto minema kolib, aga samas said ju kõik aru, et nii on punapäisele hiirekunnile parem.
Ottole autosõit meeldib ja ta pole mu masinas mitte iialgi ühtki piuksu teinud. Ka teekonna Haapsalusse pidas ta kenasti vastu. Linnas oli mul aga vähe tuuseldamist ja nii kauaks jätsin Otto Läänemaa varjupaika. Seal talle ei meeldinud ja oli kohe näha, et loom läks närvi! Ega ta süleski õieti maha rahunenud ja tegi korra isegi kaeblikku häält. Tegelikult ongi nii, et sa võid nende loomade eest seal varjukas lõpmatuseni hoolitseda, aga päriskodu ei asenda see eales. Ega nad taha ju seal olla - terved loomad ja haiged loomad, uued tulijad ja vanad olijad, uued lõhnad – kõik see kandub loomadele üle ja sestap on varjupaik üsna stressirohke koht, meeldib see meile või mitte. Mõistagi loomad kohanevad, aga kõik see sigin-sagin mõjutab neid omajagu ja selle vastu hästi ei saa.
Helistasin Andele ja õnneks ta sai Ottole ise Haapsalusse järgi tulla. See mulle mõistagi väga sobis, sest tõttöelda ei viitsinud Virtsu kärutada ja lisaks oli Läänemaal veel muudki tegemist. Õhtul helistasin Andele ja pärisin kuidas Otto kohaneb?„Ta ongi täitsa fantastiline kass nagu sa rääkisid! Ta oleks nagu kogu elu siin elanud ja võttis kohe omaks. Alul nuuskis ja uudistas natuke, siis käis vetsus ning seejärel tuli juba miilustama ja nurrus kõva häälega. Ma arvan, et talle meeldib siin!“
Vat sellise õnneliku lõpuga on siis tänavakõuts Otto lugu! See sai teoks aga ainult tänu väga paljudele hoolivatele inimestele ja me kõik oleksime nüüd justkui Ottoga seotud. Ta olekski justkui meie kõigi kass, sest elasime ju kaasa ja muretsesime kogu hingest. Kõik märgid näitavad, et Otto eluke saab nüüd tore ja tulevik helge olema – igatahes nälga ja külma ta pelgama ei pea. Kui tahab tuppa tulla, siis tulgu. Kui tahab tallis hobustega semutseda, siis mingu ja mida üks kassihing veel võiks ihaldada?
Ottot maha jättes ja Haapsalust ära sõites oli meel veidi kurb. See on alati nii, sest ka need hädalised loomad, kellega mu tee vaid viivuks ristub, poevad hinge. Veider tunne, sest ometigi on ju kõik hästi ja ma tean, et trehvan temaga uuesti – juba sel suvel kui Saarde lähen, on ju lisapõhjus Virtsus masinanina Ranna rantšo poole pöörata ja seal ta ju ongi. On muidugi omaette küsimus kas kassihärra sel ajal kodus passib? Ta võib ju metsas omi kassiasju ajada või mere ääres kala püüda…..
Muide, ka mootori vahel viga saanud kassi lubasid arstid eile päriskoju ja täna lähengi teda viima. Kuhu „Motokass“ kolib? Igatahes Lasnamäele ma teda rohkem seiklema ei lase ja oma paarisaja kildise sõidu peab ta vastu pidama, sest autosõit talle kohe üldse ei meeldi. Eks täpsemalt räägin ehk juba homme, kui ka tema lugu on oma õnneliku lõpu leidnud.