„Tere, tahaks küsida teie käest, milline organisatsioon Eestis tegeleb vigastatud lindude aitamisega?Reedel nägin Tallinnas murtud tiivaga kajakat ja kuna mul endal telefoni polnud, palusin ühel möödujal helistada loomakaitse seltsi, aga kuna kell oli juba kuskil viie paiku, siis keegi seal enam vastu ei võtnud. Seepeale helistas mööduja omal algatusel linnainfosse ja sealt suunati ta tuletõrjesse.
Tuletõrje tuligi kohale, võttis linnu kinni ja pani pappkasti. Polnud nad aga küll sellise näoga, et teda aidata soovivad. Ja minu küsimuse peale, et mida nad linnuga peale hakkavad ja kas viivad kuskile sellisesse kohta, kus talle abi osutatakse, öeldi vaid, et ärgu ma segagu nende tööd. Väideti, et neil on üks koht kuhu viia! Linnainfost oldi aga öeldud, et nad viivad linnu kuskile inimeste silme alt ära.
Tahaksingi siis küsida, et kas Eestis üldse on mingit organisatsiooni, kes päriselt tegeleb haavatud lindude aitamisega ja kelle poole teinekord sellisel juhul pöörduma peab? Ning kuidas nendega kontakti saada? Ja samuti kas teie teate mida tuletõrje haavatud lindudega teeb? Kas nad lihtsalt hukatakse?“
„Kuhu siis päästjad vigastatud linnud viivad?" Ikka silma alt ära, kuskile mujale surema, sest me ei taha seda ju näha! Vähemalt reeglina käib see nii. Vanasti toimetati Harjumaa linnud minu või Kadri kätte. Meie omakorda viisime need siva-siva kliinikusse, aga pean tunnistama, et paljusid ikka päästa ei saanud. Suurem osa nendest lindudest, kes ellu jäid, toibusid enamasti Kadri juures ja mõned ka minu kodus. Pärast paranemist lasime nad taas loodusesse. Kaitsealused linnud jõuavad otsapidi aga Tartusse ja need aitab elule Maaülikooli kliiniku loomaarst Madis Leivits. Keskkonnaamet on nõus selle töö ja vaeva kenasti ka korvama.
Täna loomakaitse liit linde enam vastu ei võta ja seda imelihtsal põhjusel – Kadri kolis Võrumaale ja mina müüsin maja maha ning meil pole neid enam kuskile panna. Loomulikult ma korjan vigased linnud üles kui just isiklikult peale satun ja ülemõistuse palju vaeva ei pea püüdmisega nägema, aga kõnede peale ma enam reeglina kohale ei jookse. See on aus vastus. Päästjatel on sama mure - nad on reeglina toredad mehed ja viiks linnud-loomad ravile küll, aga kuhu? Pole olemas sellist kohta ja ega nad omast taskust pea ju ka maksma hakkama!
Samas inimesed peaksid ka aru saama, et pahatihti ei saagi linde aidata – nad on juba nii haprad ning õrnad, et kui paugu saavad, siis luud on purud ja neid lappida oleks juba vaat et raketiteadus, kui mitte päris võimatu ülesanne. Vanasti lahendasid probleemi hulkuvad kassid, aga nüüd on neid tublisti vähem ja see on ka üks põhjustest miks vigastatud tiivulised rohkem silma jäävad. Rebastest "oleks kindlasti kasu", aga nad pole jõudnud veel massiliselt linnu hõivata. Küll nad tulevad, sest siin on ju laud aastaringeselt kaetud.
Olukord on seega vigastatud lindude jaoks üsna karm ja seda võiks võrrelda selliselt, et kui näiteks Teie peaksite lahtise jalaluumurruga kuskil lebama, siis kiirabi tuleb ja viib teid Harku metsa! Ja seal te siis hääbute vaikselt ja rahulikult kuniks nälg, vedelikupuudus või mõni kiskja teid piinast vabastab. „Tundub julm ja selle surmasüstigi võiks kinni maksta ju näiteks riik“, arvan mina ja paljud teisedki loomasõbrad. Paraku elab siin riigis veel palju selliseid inimesi, kes ütlevad, et savi see lindude teema – oma süü, et loll lind auto ette või kuhugi mujale kinni jäi ning selle peale me raha ei kuluta. Okei, ka see on seisukoht, aga loodaks siis annetajate peale. „Head inimesed, palun andke raha liiklusõnnetuses viga saanud lindude kiireks tapmiseks!“, ilmselt vast annetama ei kutsu, sest kõik tahavad ikka ju õnnetut hinge elule tagasi aidata. Aga aidata ju teda enam ei saa! Järelikult tuleb valetada. Aga vat seda ka nagu teha ei taha! Minu mõistus saabki siin otsa!