Ja jalutame seal raba vahel ning mooril hing rahul – "mul on palju parem on olla ja nuusuta millised kevadlõhnad ja vaata aga kui ilus loodus siin on!" Mina oma kroonilise nohu ja ää suitsetanud meeltega tunnen hääl juhul vaid toomingat. Sedagi siis kui oks ühes õitega ninna pistetakse. Aga noogutan muudkui nõusoleku märgiks peaga kaasa, ei taha ju teise kenat olemist oma osavõtmatu mühaklikkusega ää rikkuda.Kiki ja Mia sibavad ees ja pean mooriga aru, et äkki peaks Kiki rihma otsa panema? Saab veel rästikult susata ja kui suurele elukale ei tee see sutsakas midagi, siis rotist vähe suurema kutsa murrab äkitselt maha? Esialgu veel rihma kasuks ei otsustanud ja leppisime kokku, et nii kui rästikut märkame, siis hüppan ennast ohverdavalt Kikile ette.
Läheme edasi ja inimesed tulevad vastu. Kikil on taoline loll komme, et teinekord kukub ta ristiinimeste peale heast peast haukuma ja ise teeb kohe minekut. Nii ka eile. Mul nii häbi ja pobisen siis vabandada: „Andke andeks selle jäleda eluka käitumine, aga tal on üksühele mooriga sama iseloom!“ Inimestele teeb asi kõvasti nalja, aga mooril tõmbas korraks näo pilve. Huvitav küll miks?
Seekord otsustasime, et kondame ka neid radupidi, mida varem pole üheskoos käinud. Jõuame selle kohani kust turvast võetakse ja moor jätkab vaimustunult kiljumist: „Vaata kui ilus lage väli ja vaata mis puud ja mis lilled need küll on? Ma vastasin, et need on rabatulbid, sest midagi targemat ei tulnud pähe. Moor mõistagi vaimustus nüüd juba minust, et kui tark mees ma ikka olen. Ma ei hakanud taas ta tuju rikkuma, sest tegelikult ei tea ma taimedest samuti ööd ega mütsi, aga vähemalt tore kui keegigi sind targaks peab!No ja jõuame ühe metsaraja lõpuni ning mina – topograafia isa ja tunnustamata orienteerumiskuningas, panin taas puusse – raja lõpus on kraav ees ja edasi ei pääse. Moor tegi esimest korda väikese hädaldamise: „Appi, tagasi ei viitsi nüüd küll minna!“
Valikut aga polnud ja keerasime muudkui otsa ringi. Mia tänu oma eriväljaõppele oskas end taas rabaga ühte värvi muuta ning kuldsest retriiverist sai loetud sekunditega mudaretriiver. Tubli tüdruk. Longime aga siis tagasi ja memm ei hõiska enam suurt midagi. Kohe nähe, et väike väsimus hakkas naha vahele pugema. Õnneks pole ta mingi vingupunn ega hädaldaja ning lobasime niisama maasta ja ilmast. Rohkem ikka ilmast, ehk sellest, miks ta nii kaua on pidanud ilma olema.
Ja tuleme ja tuleme ning täitsa võõras koht ümberringi. Minge pekki! Ma oskasin nüüd õigest teeotsast ka veel mööda minna. Moor ei ütle midagi. Koerad ka mitte. Huvitav, aga olen kogu aeg arvanud, et väikese koeraga ei saa pikki matku ette võtta. Eile oli aga Kiki ainus, kes kogu üritust lõpuni nautis ja energiat jagus tal veel küll ja küll. Mia igatahes lõi käega ja sörkis juba vaikselt meie sabas ning hingeldas mehemoodi. Chihuahua Kiki aga laskis ringi nagu pöörane. Hämmastav!
Lõpeks sai tee otsa ja nüüd oli vaja keerata kas vasakule või paremale. Igaks juhuks pidasin targemaks moorilt nõu küsida, sest siis kui päris rappa omadega läheme, pole kellelgi kobisemist. „Mul ei ole õrna aimugu kus me oleme. Otsusta ise!“ Säh sulle jagatud vastutust ja pidasin targemaks vasakule keerata. Umbes pool tundi hiljem moori kannatus katkes: „Mina enam ei jaksa. Võta mind sülle või selga või tee mis tahad, aga ramm on otsas!“ Pakkusin välja, et kuna ma teda tarida ei jõua, siis visaku sealsamas külili ja ma panen talle oksad peale, et keegi üles ei leiaks nii kaua kuni koertega auto järel ära käin.
Huvitaval kombel talle see variant ei sobinud. Oh neid naisi ikka küll! Lõpuks hakkasid mingid majad puude vahelt paistma ja moor kukkus kohe vaimustunult hõikuma:“ Hurraa, me oleme tagasi tsivilisatsioonis!“ Ma küll vaikselt pobisesin, et hoiame nüüd ikka pöialt, et need Männiku, mitte Saku majad poleks. Moor vaatas mulle sügavalt silma ja lausus. „Ma tapan su ära, kui sa meid nüüd hoopis Sakku tõid!“ Õnneks ta ei pidanud oma käsi siiski määrima, sest jõudsime umbes kümnemeetrise täpsusega otse auto juurde. Vedas! Räigelt vedas mul!Ja nüüd jäi üle veel Miakas ujuma saata ehk nö ära pesta. Sedapuhku sõitsime masinaga üsna tiigi ligi, sest no ei olnud seda jõudu enam tõesti. Esmalt vaatasin tiigi üle, et seal poegadega pardiemmet sulistamas poleks. Suuri linde pole Mia veel kümne aasta jooksul kordagi kätte saanud ja need tögavad teda mõnuga. Pardibeebid saaks ta aga vast kätte küll ja siis poleks riskima hakanud. Parte igatahes eile polnud – emaseid pole juba jupp aega nähaolnud, sest nad hauduvad, aga see, et isaseid ka polnud, oli nüüd küll veidi imelik.
Lasen Mia masinast välja ja tavaliselt läheb ta omadega vett nähes ikka täitsa sassi. Nüüd läks ta aga vee juurde rahulikult-rahulikult, pistis käpakese sisse ja alles siis hakkas end aegluubis ujuma sättima. No sellist asja polnud ma veel enne näinud, aga küllap vanaproua oli lihtsalt samuti liiga väsinud.
Kodus pistsime kered täis ja hakkasime telkarit vaatama. Kiki ja Mia vajusid nagu kotid siruli ja varsti puges ka moor põhku. Pagan, endal hakkas ka silm juba enne ühtteist looja vajuma. Sellist asja pole samuti juba ammu juhtunud, muidu kukun ära ikka kuskil 12 või ühe ajal.
Hommikul moor tuleb särades tuppa: „Issand, ma magasin nii hästi ja puhkasin ennast absoluutselt välja! Ja eile oli nii tore ja äge retk ja lähme aga täna uuesti!“
Huvitav, mul on küll selline tunne nagu oleks keretäie tappa saanud ja ma ei lähe enam ealeski jalutama! Tuleb vist tõesti ikka veel vanem memm sebida. Need nooremad, ehk seitsmekümneaastased tapavad ju oma rahmeldamisega vanainimese lihtsalt ää! Nii, et kallid prouad 90+, võtke aga julgelt ühendust, kontaktid leiate loomakaitse liidu kodulehelt.