Julgen väita, et me teame ikka asjast küll, sest puutume hädasolevate loomade ja nende probleemidega kokku pea igapäevaselt ning julgen kinnitada, et olukord läheb aasta aastalt hullemaks, mitte paremaks, nagu poliitikud väidavad.
Meid see enam nii väga ei vihastagi, sest oleme juba harjunud peaga vastu seina jooksma ja vaatama ametnike kalkidesse ükskõiksetesse silmadesse. Loomasõbrad on aga üsna närvis ja avaldavad meie ponnistustele tagada ka loomadele parem elu, toetust. Ka härra Ormi avaldas meile saadetud kirjas oma nördimust:
"Vaatasin häbitundega AK uudiseid, kus edastati, et Justiitsministeerium leiab, et ei ole põhjust loomade kiusajatesse, tapjatesse rangemalt suhtuda, põhjust. Ühesõnaga, riik ei hooli. Tal on teised prioriteedid.
Lihtsalt pöörduge Euroopa kohtusse. Võib ka Eesti Euroliidu saadikute poole pöörduda. Ikkagi loomade probleemid on tekitatud inimese poolt ning inimene peaks samuti ka vastutama.Oleks tore kui kord hakatakse ka loomaarstidele nn pearaha maksma nagu hambaarstidel on. Riik võiks ja peaks aitama loomade ravikulude kandmisel. Ei jõua ju kõik maksta omi loomaarsti arveid. Ma ise kaasaarvatud.
Ma ei teagi kus need lubatud-rajatud konnatunnelid asuvad või siis kuidas saavad loomad pooleldi piiratud neljarealistest teedest üle...Teid muudkui rajatakse, aga konnatunnelitest ei ole midagi kuulda. Meedias on kõlanud, et hakatakse midagi kaardistama...
Tänase päevani kasutatakse edasi pliikuule ja probleeme tekib ju üha juurde. Kindlasti on Ornotoloogiaühingki pöördunud ministeeriumi poole kuid kõik on tulemusteta nagu näha. Inimene suuremalt osalt muudkui vaid lagastab, lõhub, hävitab, piinab, tapab. Kurb!
Ma ei saagi aru kas asi on ettevõtmises ja suhtumises või siis võimukandjad lihtsalt kõrgel pilve peal istudes sülitavad meie poole ja näitavad trääsa. Loodan, et saate astuda vajalikke samme ja seda kiiresti!"Loomakaitse Liit tänab härra Ormit ja teisi loomasõpru toetuse eest! Ma olen ikka öelnud, et kõige suuremad loomapiinajad ja -kaitsjad istuvad tegelikult ministeeriumides, ametites ning Toompeal, sest nende otsustest sõltub otseselt kõikide meil elavate loomade elu. Täna me oleme valinud riigi etteotsa loomavihkajad. Seda ütleb mulle mu üheksa aastane loomakaitsja kogemus. Ma olen kohtunud väga paljude poliitikute ja rahvasaadikutega, kes omavahelistes vestlustes on pea kõik väitnud, et on suured loomasõbrad. Nende otsused paraku viitavad aga muule. Kuidas muidu seletada totaalset vastuseisu neljajalgsete kannatuste vähendamisele.
Järgmisel korral valigem ikka loomasõbralikumad inimesed meid esindama - praeguseid meie elu korraldajaid tõesti ei huvita ei loomad ega nende heaolu ning kaitstus! Ausalt öeldes tundub mulle aina enam, et nad ei hooli ka inimestest! See on ka loogiline, sest empaatiavõime puudumine ei lase ju mitte kellestki peale iseenda aru saada!
Aktuaalse Kaamera uudist saate näha siit
.