Pöördus minu poole invaliidsuspensionär Anatoli, kes kurtis, et tema 6-kuune kutsikas Lada pani 24 veebruari varahommikuse jalutuskäigu ajal Kristiine kandis plehku. Otsis mees teda taga, mis ta otsis, aga koerahakatis kadunuks jäigi. Lilleküla jaama lähistel hulkuvast koerakesest anti loomade varjukale teada ja sinna ta viidigi. Anatoli tormas hommikul kohe varjupaika ja soovis oma koera näha. „Maksa 35 eurot ja siis näitame, muidu mitte“, vastati talle. Arvatavasti enamus meist oleks selle summa ära maksnud ja koera kohe koju tagasi viinud. Anatolil paraku seda raha polnud ja ütles, et nõus kohe maksma kiibi eest, aga ülejäänuga klaarib pensipäeval. Varjupaigale see ei sobinud ja lõpuks läks nii suureks, et kumbki osapool kutsus kohale ka politsei. Anatolit see ei aidanud ja tänaseks kulud muudkui kasvavad. Ilmselt see ongi taotluslik. Nördinud mees hakkas kirjutama kõikvõimalikke kaebusi eri ametkondadele. Tulemust see ei andnud, aga eile saabus Anatolile kiri, milles teatas varjupaik, et mees olla oma kutsikast ise loobunud. Palusin Anatolil sellele kohe vastata ja teatada, et ta pole koerast loobunud, vaid nõuab teda viivitamatult tagasi. Kuidas aga käituda kui ka Teil peaks samasugune olukord tekkima?
Esmajoones tuleks Teil kohtu poole pöörduda looma ebaseaduslikust valdusest välja nõudmise hagiga ja hagi tagamise korras nõudke lemmik menetluse ajaks endale, sest tegelikult pole vaidlus ju koera omandi, vaid kulude tasumise üle. Iseenesest kui vaadata aga kitsalt asjaõigusseadust, siis "asja" leidja (ka loomadele kehtivad asjade kohta käivad sätted) võib hoida "asja" enda valduses kuni asja omanik on maksnud nö leiutasu. Samas hulkuvate loomade osas on kehtestatud erikord ning loomakaitselisest vaatenurgast on loomal üldjuhul oma omaniku juures vähem stressi kui varjupaigas. Lisaks kaasneb looma kinnihoidmisega omandiõiguse riive, mida hulkuvate loomade määrus ei võimalda. Loomakaitseseadus aga lausa kohustab looma omanikule tagastama ning hulkuvate loomad määruse kohaselt on püüdmise ja pidamise kulude kandmise kohustus omanikul. Kulude kohese tasumata jätmise eest looma omanikule tagastamata jätta eriregulatsioon ei võimalda ning hiljem saab omavalitsus või varjupaik (sõltuvalt nendevahelisest lepingust) need kulud omanikult sisse nõuda. Suureks jamaks läheb alles siis kui varjukas annab Teie lemmiklooma edasi kolmandale isikule ja see väidab, et on heauskne soetaja. Eestimaa Loomakaitse Liit on aidanud inimestel varemgi hagisid koostada ja aitame ka Anatolit.
Õnneks saime sedapuhku ilma kohtukulli ette minemata asjad korda ning Anatoli sai neljandal märtsil lõpuks oma Ladakese varjupaigast kätte. Eks selliste taaskohtumiste tunnistamine anna ka mulle enesele jaksu juurde selle va "loomakaitsejamagaga" tegeleda. Lada oli peremeest nähes igatahes väga-väga rõõmus! Ka Anatoli silmad tõmbusid veidi niiskeks. Lõpp hea, kõik hea! Tänud kaasaelajatele, Õhtulehele ning Ain Allasele, kes võtsid vaevaks teemat käsitleda. Ka Tallinna Keskkonnaameti inimesed väärivad kummardust, sest ilma nendeta poleks see lugu vast nii lõppenud. Kui õieti aru sain, siis Anatoli maksis kõigest 26 eurot ja ülejäänu korvas linn. Anatoli ja Tallinna loomade hoiupaiga vägikaikavedu saate näha juba 15.märtsil „Kaua võib?“ saates.