Hommik hakkas pihta kui kohtusin ühe härrasmehega, kes ei saa oma kutsikat „tigeda inimese“ käest kätte. Hiljem läksime Miaga jalutama ja kõik nagu sujus, kuniks jõudsime kannule meie ees kõndinud noortele inimestele, kellel oli üks igati vahva väike koerake kaasas. Kutsad hakkasid mõistagi tutvust tegema. Nähvitsa perenaine naeratas ja teretas vene keeles. Huvitav oli aga ta mehe reageering - algatuseks ta kissitas silmi ja vaatas niimoodi otsa, et kui pilgud tapaksid, siis oleksime kõik surnud olnud. Siis hakkas Miat jõllitama ja pidasin targemaks koera kohe enda juurde kutsuda, sest mine sa hullu tea, paneb veel litaka ära.
Mia tuli meie juurde ja panin talle igaks kümneks juhuks rihma kaela. Paarike koos koerakesega sättis end minekule. Mehele ei andnud aga rahu ja kõssitas veel mitu korda üle õla tagasi. Korraga jäi seisma, vehkis kätega, kukkus jälle jõllitama, aga siis jätkasid siiski teekonda. Eriline tont ja närvihaige, kes ilmselt püüdis oma daamele peret kaitsva ürgaisase muljet jätta! Ega ta küll erilist hirmu meile naha vahele ajanud, sest tüüp oli selline hädine ja lühike, ulatus mulle vaevu lõua alla. „Endal süda tuksub praktiliselt sita peal, aga vat kus ärpleb“, ütles rahustuseks moorile ja lisasin, et ärgu sapsigu - sellistega käivad asjad lihtsalt, üks pauk ja põsed on kõrvade vahelt kadunud või nina on selja taga! Moor püüdis sedapuhku aga juba mind rahustada: „Ära pane tähele, see oli lihtsalt üks tige inimene!“
Jalutame aga edasi ja vastu tuleb noorsand, õllepudel näpu vahel, koni hambus, kui korraga küsib: „Kas kott on ikka kaasas, et oma peni sitt ära koristada?“ Mine sa ka persse ja mis see sinu asi pärida on? „Muidugi on kaasas, aga kas sina viskad oma pudeli ja koni ikka prügilasti või poetad põõsa alla?“, käratasin vastu. Tüüp ei teinud sellest väljagi ja astus rahulikult edasi. Seda tegime ka meie, aga kuradi närakas rikkus tuju ikka ära küll. Seda ma pean tõdema. Õhtuse jalutukäigu ajal trehvasime metsa vahel aga ühe kepikõndi tegeva memmega, kellele koerad vist väga ei meeldinud. Ilmselt oli tegemist ka vähemalt Chuck Norrise või D’Artagnani sugulasega , sest Miat nähes krapsas ta kohe võitlusasendisse ja ühe kepi suunas mõõgatorkeks ette ning teise tõstis pea kohalt löögi andmiseks ülevale. Ohh sa raisk ja vat see oli küll juba naljakalt hirmutav! Me kukkusime mooriga ees plagama ja Mia tuli tuhatnelja järgi. Ohh, vedas sedapuhku ja pääsesime eluga ning kellegil silmi välja ei torgatudki. Hää vähemalt seegi.
Umbes kuu-paari aja eest käisin hea sõbra Õnnega Kadrioru pargis koos koertega jalutamas. Olgu kohe öeldud, et Õnnel on selline pontsakas ülisõbralik mops. Ja vat Õnne siis rääkis ka ühe lookese kui nad seal samas Kadrioru pargis „tigeda inimesega“ kohtusid. Kõik juhtunud nii, et kutsa siblas puude all ringi ja läks ühe härraga tutvust tegema. See aga võttis kätte ja lõi koerakest jalaga. Mis toimub küll ühe inimese peas, kes nii väikest ja armast koera jalaga lööb? Kui asi pollarisse läheks, siis oleks selge, et süüdi jääb koeraomanik, sest kirjade järgi peab isegi väike koer sünnist surmani väljaspool kodu olema rihma külge aheldatud ja vabalt jooksmine on rangelt keelatud. Lisaks väidab kindlasti jõhkard, et hakkas koera kartma ja lõi enesekaitseks ning see tagab õiguse isegi meie kohtus, vaatamata sellele, et minikoera ribid või lõualuu on puhta puruks löödud. Kurat, enam ei julgegi koeraga välja Minna, sest nagunii pabistad, et äkki tõmbab lahti ja punub auto ette. Lisaks veel need „kurjad inimesed“,kes võivad ta lausa sandiks lüüa. Järelikult tuleb minna sügavale metsa! Ei-ei, sinna ka ei julge, sest sääl peremehetsevad juba jahimehed …………….Mõtlen siin omaette, et mida need "tigedad inimesed" teevad siis kui väikeste lastega kokku trehvavad ja mis juhtuks siis kui näiteks kaupluses mõni põnn kogemata mõnele "maailma nabast" härrale otsa jookseks ja tema püksid jäätisega ära määriks? Lapsed omapäi ju ringi joosta ei tohi! Ka jäätist ei tohi poes süüa! Virutame aga jalaga, sest kõik eeltingimused on ju täidetud ning puhta nahaga pääsemine peaks seega olema tagatud!