Pildil oleva koera lugu on paraku üsna tavaline siin Maarjamaal. Elasid kord Lääne-Virumaal, Loobu külakeses eite-taati. Vanamees võttis aga kätte ja viskas mõned aastad tagasi lusika nurka. Eit mõistagi ei tahtnud üksinda seal pärapõrgus elada ja tõttöelda ega ta saanudki hästi omadega ka hakkama. Sestap koliski ta Kundasse ja perekoer jäeti maha. Küllap lohutati ennast teadmisega, et kutsa ei tahagi sealt lahkuda ja hakkab hää meelega vabatahtlikuks valvuriks. Lisaks ega saa ju ka metsalist linnakorterisse kaasa võtta, see ju puhas loomapiinamine!Külarahvas hakkas ka koerakest toitma, aga täna pöördusid lõpuks ka minu poole. Ihuüksinda päevi õhtusse veeretavast koerast hakkas lihtsalt nii kahju. Kiri ise oli aga järgmine: „Kirjutan seoses murega ühe vaese koera pärast. Kuulsin paar päeva tagasi ühest koerast Lääne-Virumaal, kes on juba aastaid elanud üksi mahajäetud majas. Söötmas käiakse teda kas kord kuus või isegi harvem. Kett on tal maksimaalselt kaks meetrit. Ümberringi on väljaheite hunnikud ja ta on sunnitud magama kivist kuuri kivipõrandal. Tahtsin küsida nõu,mida ma saaksin teha ja kuhu pöörduda, et lõpetada see õudus ning saaks koerakesele parema elu?“
Nii need lood koerte jaoks liigagi tihti lõppevad. Koer on vapper valvur ja vähemalt vanasti pidas see ütlus paika küll. Kuigi tehnika ja arusaamad on edasi arenenud, siis üsna paljud inimesed mõtlevad ka tänapäeval sama moodi. Paljukiidetud talupojamõistuse kohaselt peab olema igal asjal funktsioon – kass on hiirepüüdja, naine on köögikata, koristaja ja sünnitusaparaat. Mees jällegi on „suur perepea“, kes peab raha koju tooma ja raskemad tööd ära tegema. Koera tööks maal on mõistagi valvamine ja pättide minema kupatamine. Nende üksi elavate nn valvekoerte efektiivsuses lubage aga kahelda. Kuidas ta seal paari-kolme meetrise keti otsas ikka varastele vastu saaks? Lisaks on koera nii lihtne ära nullida kas söögiga või löögiga! Ei maksa ka unustada seda, et koerad on väga inimeste seltsi hindavad sotsiaalsed tegelased, kes pärast kuude pikkust üksiolekut võivad varast nähes hoopis rõõmust ogaraks minna. Ja ärgem unustagem ka hunte – ei olemas lihtsamat suutäit kui ketiotsas tolknev koer, kes ei saa isegi häda korral minema jooksta.
Eks siis näis kuidas see lugu lõpeb. Igatahes lubati mulle õhtuks koeraomaniku telefon sebida ja kui see kõne tulemust ei anna, eks siis loomakaitse liit pane juba vallasakstele ametlikud kaebekirjad teele. Asju millest kinni hakata ning pererahva elu põrguks teha, oleks küll ja küll! Veel üks veider asi, mida vägagi tihti kohtab ja nimelt see, et teataja palus jumalakeeli anonüümsust, sest mine sa tea, mida temaga tehakse kui tuleb välja, et just tema koerakesele abi kutsus. On ju veider, külaelanikud käivad juba aastaid üksi elavast koerast mööda, tunnevad kaasa, viivad talle süüagi ja kiruvad perenaist taga. Nii aga kui keegi hakkab loomale ka tegelikku abi otsima, siis ollakse vait nagu kuldid rukkis ja hoitakse rusikat põues. Imelik suhtumine või olete Teie teist meelt?
Asjad sujuvad teinekord väga kiiresti kui need korralikult käsile võtta. Igatahes on mul juba omanikuga räägitud ja kõik polegi nii hull kui algul paistis. Esiteks ei surnud proua Marika mees 3 aastat tagasi vaid mullu suvel. Pere oli sügiseni seal majas ja talveks koliti ära. Rakveres elav poeg käib vähemalt korra nädalas 8 aastast Territ söötmas ja kui ta on Soomes tööl, siis teeb seda ema, kes tõesti elab momendil Kunda linnakeses. Kui ilmad lubavad, siis on nad juba järgmisel kuul tagasi Loobul ja alustavad maja remondiga. Koera armastatakse väga ja uue kodu otsimise teemal on pidevalt arutletud, aga senini nad lihtsalt ei suuda oma lemmikust loobuda. Pole vast vajagi kuna nagunii varsti saavad jälle koos olla. Manitsesin, et tagagu koerale ettenähtud keti pikkus ja jooksuruum ning ka uue kuudi peale peaks mõtlema, sest seal kivist kuuris võib koeral tõesti külm olla. Lubasid teha! Nii et ma arvan, et Terri saab selle kuukese ka üskinda veel hakkama ja siis läheb ka temal juba lõbusamalt. Tänud teatajatele ja kaasaelajatele.