Saage tuttavaks, see on Pontu – üks igati malbe koerahärra, kes lennujaama lähedal, Mõigu külakese Kaabli uulitsas on juba kolmeteist talve ja suve möödumist tunnistanud. Elupäevad möödusid tal enamasti ikka raske lehmakett kaelas ning ega ta sellest suurt midagi tea, mis seal aia taga toimub. Üsna sitt elu ühe sõnaga ja ega ta pererahva poolt suurt armastust ega õiget toitmistki nüüd küll tunda pole saanud. Tuleb tõdeda, et saatus on väga karm olnud ka peremehe enese vastu, sest ta kaasa valis aastaid tagasi vabasurma ja mees pidi üles kasvatama neli last. Küllap siis mees käega lõigi ja Pontu eluolu oli nüüd küll eelviimane asi, mis talle korda läks. Omamoodi täiesti mõistetav, kuigi mnjah …….Õnneks Pontul tekkis üks sõbrake, loomaarmastaja Natalja, kes sealsamas lähistel töötab. Tore naine tassis talle süüa, ravis ka kui haigus kallale kippus, teinekord vabastas ka seina vahele kinni jäänud ketist, mis päevadeks alla meetri liikumisruumi andsid. Nii on ta Pontu eest hoolitsenud juba oma kümme aastat. Paar kuud tagasi jäi Pontu aga haigeks ja kuna Nataljal raha polnud, siis jättis ta ukse vahele kirja, et pererahvas kiiresti oma koera arstile viiks. Ta ei tea kas viisid või mitte, aga Pontu sai igatahes terveks.
Täna hommikul heliseb mul korraga telefon: „Tere härra, mina olen Natali, teie vana tuttav juba tegelikult ja kunagi aitasite mind ühe kassiga. Kas tuleb meelde?“ Madis mind võtku aga ei tule meelde, sest neid abivajajaid on ikka sadu ja sadu olnud. Nii ma siis vabandasingi, et ei tule meelde ühti, aga kui trehvaksimegi, küll siis meelde tuleks, sest nägude peale on mul sigahea mälu. Kurat küll aga nende nimede meelde jätmisega on mul tõesti eluaeg üks suur jama olnud ja vat ei jää meelde. Tee või tina! Isegi liidu PiPI-dega ehk kaksikõdedest juristide Pille ja Pireti ga läks vist terve aasta (vaatamata sellele, et nad on sama erinevad nagu siga ja kägu) enne kui ma neil vahet tegema hakkasin ja nimed meelde jätsin. Aga see selleks.
Ja nüüd Natalja suurest murest lähemalt ja nimelt saanud Pontu nädal tagasi rihma otsast lahti ja läks küla vahele kondama. Naabrid suhtusid sõbralikusse vanurisse heatahtlikult ja lähedal asuva kohviku rahvas andnud talle lausa korralikult süüagi. Ühele naabrile jäi peni aga siiski ette ja ta kutsus varjupaiga järgi. Koeral kiip puha olemas ja helistanud varjupaiga rahvas ka registris olevale numbrile. Oli nüüd number vale või soovis peremees võimalikust arvest kõrvale hiilida, aga Pontut igatahes omaks ei tunnistatud. „Ainult sina saad midagi teha, aita Pontu välja“, nurub Natali. Tegelikult ei saa ma aga suurt miskit teha, sest kes see ikka 13 aastast koera tahaks ja vaevalt ma talle uue kodu allesjäänud nädalaga isegi Soomemaal leiaksin. Kui see pere temast ka ei hooli, siis ehk on ka parem kui ta sinna kunagi enam tagasi ei jõuakski. Loomakaitsjad ütlevad ikka, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Eks homme selgu kõik juba täpsemalt ja ma lähen käin sealt korra läbi ning uurin kas nad ikka teavad kus nende truu kaaslane on. Varjupaiga leht igatahes väidab, et koer on justkui kodus tagasi, aga ometigi on seal kirjas, et peremees ei vasta.Hommik on ikka õhtust targem ja nüüdseks on Mõigus käidud ning Pontu on tõesti kodus. Peremees maksis kõik kulud kenasti kinni ja kuulujutud a la äkki pandi magama, nüüd küll paika ei pidanud. Eks nüüd tule veel peremees nii kaugele saada, et ta koerale rohkem jooksuruumi tekitaks ja siis võib selle loo lõppenuks lugeda.