Võrratu ilm ja kohe kiskus õue ning tuleb pattu tunnistada, et mida rohkem see päike end näitama kukub, seda vähem ma mingit raamatut kirjutada viitsin. Nii ka täna. No kohe ei saanud siin nelja seina vahel passida ja pidasin Miaga plaani, et läheks õige Pässa rabasse kondama. Mia oli nõus, sest viimasest korrast on juba tõesti jupp aega möödas. Moor kohe kisama: “Ma tulen ka, ma tulen ka!“ Loomulikult tulgu ja mis meil selle vastu saab olla, aga manitsesin, et pangu sedapuhku siis ikka soojemalt riidesse, muidu pärast on jälle kisa taevani, et mul on külm, mul on külm! Aeg venib, aga moor pole ikka valmis ning kukun tagant utsitama. „Olen kohe valmis, ma teen veel meigi ära, kannata natuke“, lunib moor ajalisa. „Me läheme ju rappa, metsa sisse! Ürita aru saada ja seal pole meiki vaja“, hakkan juba kannatust kaotama. Helde aeg ja ohh neid naisi ikka küll! Ma saaks veel aru kui oleksime läinud Pirita promenaadile ennast näitama ja teisi vaatama. Vat sääl on küll nii, et teatav seltskond rullitab-trullitab-jooseb ja tõukab ratast kõikse viimase moe järgi õmmeldud hilpudes ning mõistagi on tädid ka sentimeetrise vaabakihi all, aga pässa rabas ……no tule Ansip appi!
Tund aega hiljem oli moor ka lõpeks omadega valmis ja sõitsime rabasse. „Näe kui palju rahvast ja sa väitsid, et siin pole kedagi“, oli moor õnnelik, et endale siiski korraliku mördikorra peale mökerdas. Ja rahvast oli tõesti palju. Tegelikult pole ma seal paarikümne aasta jooksul nii palju inimesi korraga koos näinudki. Olid suusatajad ja olid kelgutajad. Oli noori, oli vanu ja oli ka päris pisikesi. Oli jalgrattureidki näha. Enamus siiski jalutasid ja väga paljudel olid ka koerad kaasas. „Normaalsed inimesed ja ei passi ilusa ilmaga teleka ees“, mõtlesin endamisi. Mia oli silmnähtavalt õnnelik ja lippas ringi nagu noor kits – ikka kimades edasi, siis külg maha, korralik lumes püherdamine ja siis suure jooksuga tagasi. Nii mitu korda järjest. Küllap tulid talle tuttavad rajad meelde, sest mööda neid rabateesid oleme ikka sadu ja sadu kilomeetreid rännanud ning ega ma väga valetakski kui väidaksin, et pea kõik puud-põõsad on meie vanad tuttavad. Päike soojendas, tuju oli hea ja suur kevade lähenes lausa sellise mühinaga, et seda oli kõrvaga kuulda.
Miaga on see häda, et ta kipub aga seal rabas ikka vette ronima. Esimene ohtlik koht on kohe rabateele sisenedes, sest sealne allikas on ta meelispaik, kus end märjaks kasta. Lasin ta ka täna lahtiselt jooksma, aga enne lugesin ikka sõnad peale: „Kui vette lähed, siis on pidu läbi ja peame tagasi sõitma.“ Mia vaatas mulle tõsiselt otse silma sisse ja tundus, et ta sai igast sõnast absoluutselt aru. Allika juurde jõudes ta sinna ei tormanudki – pagan koerad on ikka targad! Kiusatus väike talisuplus teha, oli aga ilmselt suur, sest seda oli lausa ta igast keharakust näha. Veepiirilt tuli ta siiski tagasi ja edasi läksime juba parditiigi äärde linde loetlema. Ka seal käitus ta igati korralikult ja olgu kohe öeldud, et pardipere oli täie elu ja tervise juures. Eelmisel kevadel mäletatavasti hüppas Mia sinna tiiki sisse ja ei saanud siis murduvate jäätükkide pealt välja. Siis tuli talle ka trussaaride väel järgi minna, aga viimasel hetkel sai ta siiski ise välja. Rahval oli muidugist nalja nabani – mingi tüüp, jope seljas, aga palja peega läheb munadeni vette, et „linnukoer“ välja aidata. Kirjutasin toona sellest siin ka. Või oli see hoopis sellel kontol, mis ära kaaperdati? Ahh, vahet pole ja küllap need ikka mäletavad, kes selle toona läbi lugesid. Tagantjärgi mõeldes tundub täitsa laheda vahejuhtumina. Toona oli aga asi naljast kaugel – kuradi külm oli, lisaks veel hernesuuriseks tõmbunud munad ja takkaotsa jäin veel haigeks ka. Äkki mäletate?
Ja jalutame rahulikult muudkui edasi kui moor hakkab korraga pinda käima: „Teeme pilte ka, teeme selfisid!“ No on ikka maniakk oma selfidega ja mulle pole see pildistamine kunagi suurt meeldinud. Moor ei jäta aga jonni: „Sinust pole üldse pilte, meist pole üldse pilte, teeme mõned mälestuseks!“ Sa Püha edevuse laat ja oli seda häda nüüd tarvis! Aga ega julge vastu ka vaielda ning taas tuli mul tõdeda, et ega see tallaaluse eluke just meelakkumine ole. Pärastlõunal jõudsime koju ja mõnus rammestus oli peal, sest müttasime seal oma kolm tundi kui mitte rohkem. Põhiline on aga, et kõik jäid rahule – Mia sai värskes õhus joosta ja teiste koertega suhelda, moor sai omad „selfid“ ja väikse kevadise trenniga istmikult veidi rasva kätte. Mina sain aga hunniku plusse kirja ja seda nii Mia kui moori käest! Mõnus, nüüd saab jälle mõnda aega rahulikult elada. :)
