Pärast kümmet tühisõitu Harkujärvele, pääsesin eile lõpuks sinna pankrotistunud lastekeskusest Aafrika pärit elukate juurde. Ega ma tegelikult arva sellistest ette teada „kontrollvisiitidest“ suurt midagi, sest siis jõuab ju alati haiged loomad ää peita ja elamise enamvähem korda teha. Aga parem see kui mitte midagi. Tänud Keityle, kes kaasa tuli, sest pahatihti ei oska ma nende võõramaiste elukate liiginimesid isegi hääldada mitte, tundmisest rääkimata. Nii et abi kulus igati marjaks ää.Keda me siis nägime ja mis silma riivas? Kolme punakõrv ilukilpkonna bassein oleks võinud veits suurem olla, seda esiteks. Teiseks ei pääsenud nad ka kuivale maale ja olgu ka lisatud, et vesi oli külm, mis külm. Lisaks puudusid ka UVB ja soojuslamp.
Kolm surikaati elasid liiga väikeses puuris, kus puudus igasugune või ma ütleksin isegi, et nendele kõrbeloomadele eluks vajalik soojus. Elus nad ometigi olid. Tarkpead räägivad veel, et surikaate peetakse üldjuhul koduloomadena nagu kasse ehk siis ilma puurita või äärmisel juhul eraldi toas. Need surikaadid elasid aga umbes meetrises puuris, kus liikumisruumi ilmselgelt nappis. Lisaks polnud ees ka vett ega toitu. Ühesõnaga paha-paha, nagu Keity ütles.
Elamises oli ka uhke isakass koos oma nelja kaasaga. Vägev haarem! Pidid olema siis maine coon tõugu. Võib-olla on kah, sest taoliste nurrumootoritega polnud ma varasemalt kokku puutunud ega neid oma ihusilmaga veel elu sees näinud. Bossi kohta ei saa ühtegi paha sõna öelda, aga emased olid nüüd küll kuidagi nirud ja paitades oli tunda teravaid luid. Kas nad ei saa nüüd korralikult süüa või peavad sünnitusmasinatega järjest uusi järglasi tootma? Tont seda teab ja võta nüüd kinni.
Kahe kuningboa olukord oli täitsa OK – lamp olemas, varjumisvõimalus ka ja seal nad siis keras põõnasidki. Ei hakanud neid segama ega luubiga üle kontrollima. Suhkruorav peaks oma puurikeses ka igati rahul olema.
Õues elasid mingis osmikus kaks pesukaru. Perenaine ütles, et tahtis neid omal ajal Okitoki kaudu maha müüa, aga ei õnnestunud. Siis pandigi nad sinna kuuri elama ja Anja nimelise perenaise sõnul ei uskunud ta isegi, et loomakesed siinse talve üle elavad. Aga elasid küll ja nüüd ta mõtlevat siis mida nendega peale hakata. Naabrite sõnul olla need loomad juba üsna metsikud, sest inimkontakt on minimaalne. Ka toitmine ja jootmine on laias laastus naabrite õlul. Mis seal puuris veel silma jäi? Puur on liiga väike ja seal puudusid igasugused ronimisvõimalused ja pesad. Tegelikult oligi põhimaterjaliks igasugune prügi alustades toidupakenditest ja lõpetades kurat teab millega. Vee- ja toidunõusid polnud ka. Anja esialgu neist veel aga loobuda ei tahtnud ja küllap üritab siis rahaks teha. Pakkusin välja, et Saaremaa
Heidi Hanso võtaks nad hää meelega omale, sest kogemus ja tingimused on olemas, aga selget vastust ma sellele ei saanud. Pidi mõtlema.
Õues oli veel Dolly-nimeline husky, aga see loom on ka sisuliselt juba naabrite kostil ja nad ostsid talle isegi 300 euri maksva kuudi. Käivad jalutamas ka. Pererahvas rääkis koera eest hoolitsevatest naabritest üsna halva tooniga ja lõpuks kumas läbi ka pahameel, et Dolly pidavatki naabreid rohkem armastama ning sestap nad seda peni rohkem ei tahtvatki. Naabrid võtaksid ta ka hää meelega omale, aga lõplikult on asi veel paika panemata.
Vat sellised lood siis sealses elamises ja ühestki loomast naine loobuda ei soovi - kõik väga kallid-kallid! Opossumeid, rotte, siile ja teisi elukaid ei näinud või siis ei näidatud neid meile. Pärisin ka nende loomade kohta, kes Paljassaarest leiti ja avaldasin kahtlust, et ka nood võivad just Anja madalast tarekest pärit olla, sest üks inime justkui tundnud uudistes näidatud videoloost ka naise juures olnud puurid ära. Anja lükkas selle jutu mõistagi ümber. Eks näis kuidas need asjad siis edasi arenevad, sest VTA kontroll on ju veel olemata. Tõttöelda huvitaks mind väga, mida Eesti riigi poolt volitatud „kõikide loomade ja liikide spetsialist“ kontrollakti kirja paneb.